Sunday, July 17, 2011

Hall Kalliskivi

Öösel nägi ta und. Oli taas Aluvallas. Nägi end seismas maanteetruubil, kust pääses tuttavale teele metsaserval. Ta ei saanud sealt tükk aega edasi, sest miski takistas minekut. Jalad olid kui vatist. Mingi eelaimus oli nad unes tabalukuga sulgenud. Ta hõikas kedagi lähikondsetest, kuid vastust ei tulnud. Puud ümberringi – paljunäinud vanad haavad krõbisevate dollaritega, võimsad kuused ja tuttav pähklipuupuhmas – vaikisid kurjakuulutavalt. Kodukorstnast ei tõusnud suitsu ja aknad haigutasid mahajäetuina. Kuid äkitselt olid tal nagu kõigil unenägijail üleloomulikud võimed ja ta astus … nagu kehatu vaim … teel seisvast takistusest läbi. Ees lookles sissesõidutee siia-sinna – just niisamuti, nagu see oli loogelnud alati. Ent edasi minnes ta adus, et kõik oli muutunud. Tee oli kitsas ja metsik. See ei olnud enam sama, mida nemad olid tundnud. Algul tegi see nõutuks. Alles siis, kui ta pidi kummarduma, et hoiduda madalale rippu vajunud oksa eest, alles siis ta mõistis: loodus oli astunud täiel määral oma õigustesse, võtnud vähehaaval tee oma pikkade sõrmede pitsitavasse haardesse. Puud, mis varemgi tundusid ähvardavat, olid lõpuks saavutanud oma tahtmise. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, tunginud üsna teeveerele. Haabade paljad hallid oksad nõjatusid üksteise najale, ladvad põimunud kummaliseks kaisutuseks teisel pool teed seisvate kaskedega. Ta sammus öö kurjakuulutavas vaikuses. Astus puude võlvkäigu alt läbi kuni teelahkmeni. Siit Tiidemannideni viis kruusakate, oma kodumajani kitsas murukamarane riba. Tuttav pirnipuu konutas nukralt teeservas. Iial ei olnud teda kaunistanud mahlased pirnid. Armeena võimutsesid ta ümber nüüd nõgesed. Need sirutasid end, vulgaarsed ja pealetükkivad, tüve mööda üles justkui osatades puu olemasolu mõttetust. Kitsuke rada viis esmalt saunani paremat kätt. Kõikjal vedeles midagi, siin katkine vankrijupp, seal hobuniiduk, tuttav ammustest heinateoaegadest. Armsast maasikapeenrast kasvuhoone kõrval andis märku lopsakas kõrge umbrohi.
Olevik näis lõputu. Pöörane aimdus ei lubanud unenägijal kohale jõuda. Määratust valusööstust üle saades hakkas ta lõpuks midagi nägema ..., vaadet varjas veel vaid end igas suunas laiali ajanud metsviinapuuvõsa. Siis aga, äkki, seisis ta väraval, süda pekslemas rinnus, pisarad pakitsemas laugude all. See oli ta lapsepõlvekodu Aluvallas, salapärane ja vaikne. Hall kalliskivi sädelemas nii unenäo kuupaistes kui ka kunagi tegelikus elus. Eelaimus ei olnud petnud: seda, mis järel turvalisimast paigast maa peal, poleks olnud vaja näha. Vaid müürid täis vaenlasi nõgeseid, üksikud palgijupid söestunult mustad … ja korsten. See suitsutaja oli olnud aastaid valulaps. Tahmas ja ajas pigi, oli allavarisemise äärel. Isa kohendas teda tihti, puhastas ja kirus. Nüüd aga, kui maja ise oli hävinud, seisis see püsti!
Nõiutuna läks unenägija edasi. Miski ei saanud enam tagasi hoida. Kuuvalgus lõi koduõues tontliku miljöö, kus endine ja nüüdne tihedalt põimusid. Pikad siinveedetud aastad olid jätnud kujutlusse sööbinud märgi. Kõik, mis seni olnud, tuli uuesti esile. Pikk talumaja liidetud küüniga, keskel savimüüridega laut. Siin need olid, kõrbenud väädid kui kombitsad ümber, telliskivid mustava laudaakna ees. Talvekülm kippus sellest kohast lauta loomi näpistama. Isal tuli koormate viisi heinu-õlgi soojenduseks augu ette asetada.
Väikeses magamis­toas hääletu ja liikumatuna seistes oleks ta võinud vanduda, et ahervare ei ole tühi, vaid elab ja hingab. Kardinad oleksid nagu hõljunud tasa tuules ja lapsed teki all kuulatamas öökulli kumedat huiget. Pikas elutoas seisis hiina roos akna all. Selle juures suur tammine söögilaud vakstu ja põllulilledega ning tuba poolitamas puhvetkapp, sees tuhandeid kordi tõstetud pitsid, kohvitassid ja teised maakodu kaunistajad. Ta tundis magadeski, kui õrn ja hell on kodutunne. Kujutlus tõi esile ahjuleegi, magusa prae ja hapukapsaste lõhna. Suur eluruum hubasust täis. Ja raamatu­riiul, peal lapsepõlvesõbrad: peata ratsanik, preeria, viimane mohikaan­lane. Kus olid nad nüüd? Küllap lapse­põlve­maal ...
Tuba oleks nagu alles kandnud pere kohalviibimise märke. Laual lõhnasid mesimagusalt kärjed, kõrval kaanetamisnuga. Toanurgas voodipadjal oli näha ema pea-ase. Ahjusuus hõõgusid suitseva leegiga söed. Ja Mustu, kulla kutsu, hingestunud silmadega, sörakil maas, saba põntsumas vastu laudpõrandat.

Pilv, mis seni oli olnud nähtamatu, libises üle kuu. Kõheles silmapilgu just nagu tume käsi näo ees. Sellega oli kujutluspilt kadunud ja valgus akendes kustunud. Ta oli pilkases pimeduses. Vaatas tühja kesta. Hoone oli nüüd lõpuks hingetu ja mahajäetud. Viirastuslike sarikate vahel sosistas minevik. See maja oli nüüd justkui haud. Kõik hirmud, rõõmud ja kannatused maetud rusude alla. Oli raske ette kujutada uut ülestõusmist, vähemalt endisel kujul. Kui ta oleks mõelnud oma hallile kalliskivile ilmsi, poleks ta ehk tundnud nii suurt ahastust. See oleks talle kui kallis eluetapp. Ta meenutaks koiduaegset linnulaulu, värskust, kevadist lillerohkust, suviseid ühissöömaaegu koduõues kase all. Meenutaks lumepallina õitsvat sirelit keset õue ja kaevukooku, mille pihta uusaastapauke sai rihitud. Need olid ja on püsivad asjad, neid ei saa tuli hävitada. Kaunid mälestused ei tee haiget.
Nõnda leidis ta oma unenäos, kui pilved katsid kinni kuu palge, teades ise samal ajal, et näeb und. Tegelikult magas ta oma kodupaigast määratu kaugel.



Laste maailm



“Vanaema, räägi Joosepist!” nurusid lapsed, ninad pigistatud sängi­varbade vahele ja silmad piidlemas vanainimese kortsurägastikku. Harilikult järgnes juba esimeste sooviavalduste peale: ”Heakene küll ...” Seekord pidid nad natuke ootama. Vanaema Amalie sättis oma juuksepletid korda. See tähendab, harutas ükshaaval juustest paelad lahti ja asetas need öökapile ritta. Ta muidu olematu uhkus voogas nüüd kähardunult ümber pea. Kolm silmapaari ootasid kannatlikult.
Õhtuvidevik tumenes üha. Loite tundis, kui hea oli niimoodi koos olla. Oodata, vaadata pimedusse, kuulata ööhääli tuttavast metsatukast akna taga. Kaugemal laanes elasid ta sõbrad Pallipoiss, Juureonku ning paljud teised iga päev uued. Kogu mets oli täis lugematuid muinaslugusid. Need tuli lihtsalt puulatvadest, sambla vahelt, kändude alt üles leida. Nüüd ta juba teadis, et ta seda suudab.
Vanaema kohmitses ikka veel, seekord sukkade kallal. Neid oli tal kummipaeltega õblukeste kortsuliste jalgade otsas üksteise peal kolm-neli paari. Loite jälgis, kuidas ühe pruuni sibulakoore alt koorus välja teist värvi pruun. Oli naljakas ja ühtaegu hell tunne vaadata kedagi, midagi nii kallist. Ka pisi-Anu oma nöbininaga kahe sinisilma vahel ei mallanud magada. Vanaema lood olid igaõhtune maiuspala vend Antolegi. Teismeline püüdis kõigest väest uinujat mängida. Loite nägemisulatusse jäi venna silmalaugude tuksatus. Järelikult poiss teeskles. Kange kiusutahtmine tuli peale. Üle toa vuhisesid esimesed valged pilvepadjad, sihitud otse iseteadva mehehakatise poole. Pisiõde tegi varmalt kaasa. Hetke pärast olid kõik kolm üleni elu täis, sarnanedes hiigelkombitsais puudele tormis, mis oma kahe tüvega sängile toetudes pilvi pillutavad. Amalie silmis püsis naeruvine, kui ta moepärast keelama pidi. Homme pole ju kooli, miks me ei või hullata, tabas Loite end mõttelt. Ema koputus teisel pool seina tõi lapsed tagasi reaalsusse. Oli siiski uneaeg, mis parata. Vanaema sai aru olukorra kahemõttelisusest ja hakkas tasakesi juttu veeretama, alustades piiblitegelastest. Aegade hämarikust kerkis laste silme ette lugu heast Joosepist ja ta kurjadest vendadest, Benjaminist ja tema viljakotti peidetud hõbekarikast.

Oli hommikune videvik, väljas võimutses alles pimedus. Loite seisis poolpaljalt kambriakna all ja jälgis lumesadu. See oli alanud nädala eest pehmelt ja aeglaselt. Nüüd keerles lumi maja ümber hangedesse. Tüdruk oli tunnistajaks, kuidas valge vaip laotus üle maa ja metsa, tema imetegelasi enda sülle võttes. Kindlasti ei vaidle nad vastu, on ju lumevaiba all nii turvaline.
Viimane aeg oli pakasel saada oma meelevalda ka Loigu talu Aluvallas. Nüüd näpistaski külm valusalt sokiaukudest, eriti savipõrandaga vööruses ja kemmergus. Kõik olid unustanud, kuidas nad igatsesid talve, kui vihm ja rõske udu neid sügistalv läbi tüütasid. Täiskasvanud ütlesid nüüd, kui see oli tulnud, temast lahti. Üheskoos väristati toaseinte vahel õlgu ja käidi aina riidast kütet juurde toomas. Päev otsa õhkus ahjusuust soojust. Alles õhtuks suutis see kogu toas võimust võtta. Hommik oli aga alati karge, ahi ju vaikis kogu öö.
Laste maailm oli teistsugune. Nemad tundsid rõõmu ka külmanäpistuses varvastest. Pealegi oli äsjane sängisoojus ikka veel kehas. Loite tõmbas sukad jalga ja pani seeliku selga. Sukkadele peale vanad dressipüksid, tuhande­lapilised, mõnusalt lahedad ja soojad. Käib küll! Täna on pühapäev, seega vabaduse päev. Tuli ainult silmnägu külma vette kasta. Öö läbi panges toasoojust endasse imenuna polnudki see eriti külm. Tüdruk ootas, kuni emal sahvrisse asja. Sel juhul pääses ta hammaste pesemisest – ema Salme pani niisugustele asjadele rõhku. Majas valitses veel vähe aega vaikus. Siis läks teises toas madin lahti. Vend ja õde kargasid asemelt üles ja müdistasid ilma kindla rütmita mööda kriuksuvat põrandat. Helid tundusid head. Vanaema ja isa olid tõenäoliselt ülal juba kukelauluga. Laudast kostis veepangede kolksatusi, sekka ammumist ja röhkimist.
Ema askeldas köögi ja sahvri vahet hommikusöögiks sobivat otsides.
Loite nägi ka köögiaknast märke tõelise talve saabumisest. Eilsed jääpurikad aia põikpuul ja katuseräästas toretsesid heledais vatikleitides. Kaugemal, nii pikalt kui silm ulatus, voogas sinakate laikudega lumeväli. Õuna­puid oli võimatu eristada, nii sarnastena paistsid nad külmaehtes. Tüdruk jälgis silmadega maanteed. Alustas metsaservalt, kuhu nende ja naabripere kruusatee välja jõudis. Mööda kartulipõllust, salust, mille keskel saviauk, mööda väljale unustatud rõuguredelitest ja kõrgest kuusest lagendiku keskel. Taamal sinetas metsaserva pillutatud käputäis maju: enamasti vanad tared, madala pööningu ja väikeste häbelike aknaavadega. Luitundhallid, pooleldi mahakulunud värviga nagu unustatud paberlilled, sekka siiski ka üks erksavärviline. Lumiste katuste kohal lookles neli suitsujuga. Koiduvalguses tõusid need kõrgele. Nagu hoiatus ja meeldetuletus, kust hea tuleb, voogas äkitselt pilvelõhest alla kuldne triip. Päike! See värvis oksad aias kuldkollaseks. Paremalt, kus kõrgem Kurmi-pere elamu ja võsa varju peitunud naabrid, libises tüdruku pilk tagasi oma koduaknasse. Ta oli päral.
Hommikusöögi ajal seekord suurt ei räägitud. Kuid vaikus ei olnud ähvardav nagu siis, kui kellelgi oli paha tuju. Isa Elmar istus harilikult oma istmel laua paremas servas. See oli pereisa koht Loite teadmiste järgi igiammustest aegadest. Teisiti ei saanudki olla. Mujal ei saanud olla ka kahvli koht. Loite otsis seda ikka vasakult, ometi oli see hark kangekaelselt asetatud paremale. Ja kui tüdruk silmad tõstis, püüdis pilk naerukiire ema näolt. Teisedki tõmbasid suud muigele, kui Loite vaikselt toimetada püüdes nõutud eseme teise kätte haaras. Ei tohtinud! Ta pidi olema harilik, mitte vasakukäeline. Ometi oli nii lohutav süüa oma õige käega.
Täna oli laual hirsipuder. Loitele meeldis selle keskele meisterdada kollast läikivat järvekest. Aga kiiremini kui puder kadus laualt eilne kartul praetud räimedega. Isu oli ülihea, nii kui ühel maainimesel olema peabki. Päeva algus oli paljutõotav. Kummalisel kombel lahvatas tihti tülileek. Ükskõik kui väga nad ka vältisid kurja hingust, ikka oli see platsis. Halb tuju – need kaks sõna olid peidus tüliõuna sees. Kes sellest hammustas, oli osaline. Lõpuks haukas kogu pere. Algataja jäi harilikult teadmata. Loite aimas, et tihti oli selleks pereisa väsimus. Laupäevad olid enamasti teistsugused, pühapäevad samuti. Elmaril mõlkus siis meeles lubadus minna jahile. Mehele pakkus see ülimat naudingut. Metsas puud ega elajad ei virise, lapsed ei väsita, naine ei torise. Nõrkus on seal tundmatu. Kohin puude ladvus otsekui vestleks metsas liikujaga. Parim aeg põdrajahiks oli just talve hakul. Värske lumi jättis jäljed nähtavale. Algaja jahimehena ta natuke võõrastas seda loomatapmist. Jookse mööda metsa ühe vaese olevuse kannul! Mida kogenumaks ta sai, seda enam kasvas huvi jahi ja jahiloomade vastu. Nüüd oli mets selge kui oma kodu. Jahimehenipid andsid kindlust. Tore oli tunda loomade harjumusi, haista metsa lõhnu. Igapäevase elu mured ei tulnud meeldegi. Mees tundis vabal hetkel metsas suurt rahulolu. Pealegi kulus perele värske liha alati ära.








Kirgas talvehommik



Hommikuse hahetusega koos olid sündinud tänased plaanid Loite peas. Kahju vaid, et õde veel nii väike ja temaga igasuguseid viperusi juhtub. Ometi tuleb koos nooremaga päev mööda saata.
Sinetav-valge talvepäev lausa kiskus endasse. Sellist toredat ilma polnud seni kuigi palju olnud. Sügise olid vallutanud vihmasajud ja tihedad udukardinad. Need oli väldanud pikalt kui halb unenägu. Mida kauem siin akna all seista, seda suuremaks kasvab igatsus puhasvalgete talverõõmude järele. Saaks ära selle madala lae alt, välja, avarusse! Vasturääkimisi teistelt ei kostnud. Ema käskis vaid salvest kartulid lõunasöögi tarbeks tuppa tuua. Mullased kerad said üks, kaks, kolm korvi. Anu oli kuulnud suurema plaanist ja asutas samuti minekule. Venna vana läkiläki oli õeste silmis hinnas. Mõlemad püüdsid seda varnast üksteise võidu. Lõpuks võitis pikem. Nüüd läks kiireks. Loite tahtis kangesti esimene olla, kes üle lävepaku astub. Esimesena seda ilu vastu võtta! Esimesena õu oma jälgi täis tippida!
Väljas valitses peaaegu tuuletus. Ainult üsna harva tõusis siin-seal hange kohal vallatu tuulehõng. See kraapis üksikuid kristalle sülle ja jooksis vilkalt mööda siledust edasi. Kohev kord võttis lapse vildi pehmelt endasse. Õu kogus jälgi kui puhas paberileht.
Lapsed astusid esmalt küüni alla. Siia olid peidetud eelmisest talvest kelgud. Peidukoht oli lae all palkidel. Heinavirnast tuli end üles kõrgele ämblikuvõrkude vahele vinnata. Vastu pahvatas segu mahlaseid lõhnu.
“Anu, hoia nüüd alt, ma viskan!" hõikas Loite sarikate vahelt. Kelgud veeresid pehmelt alla. Kolksatused olid vaevukuuldavad. Tüdruk libistas end peput mööda järele. Seal ülal olid tulnud juba hirmujudinad peale. Ta oli näinud kord suurt rotti aampalgil istumas ja jõllitamas.
Anu pehmed põsed ning armas nukunägu olid ootusärevil.
"Mis me teeme?" pahvatas ta õhinal.
"Mida on võimalik säärase ilmaga ette võtta?" Suure õe õpetlikkus võis mõjuda lausa upsakusena.
"Kelgutada ..." oli väike pisut nõutu. Ta mäletas eelmist lund vaid ähmaselt.
Uhkus südames, hakkamine rinnus, astus suurem ees. Eesmärgi poole. Mokaotsast poetusid paar sõna:
"Ehitame lumelinna."
Valge lumevälja pinnalt oleksid tõusnud justkui piibust suitsupilvekesed. See oli tuulepoisi töö: aeg-ajalt puistas ta oma süle tühjaks, keerles, veerles ja jooksis siis vallatledes edasi. Haaras jälle mõne raasukese siledalt pinnalt ja oli korraga kadunud: peitis end tükk aega hangede vahel, suud silmad vastu sõbralikku emakest maad. Kuulatas vaikselt. Hüppas siis üles hoopis eemal ning jooksis tantsiskledes ringi, pisut puudutades varvastega pinda. Küllap tal oli valge krinoliinülikond üll, ballikingad jalas. Loite oli neid selle ühest pildiraamatust näinud. Silmad valguse pimestusest hellad, sammus ta aina edasi. Läbi õunapuudega palistatud puuviljaaia, üle hiljutise, nüüd tundmatuseni moondunud kartulipõllu. Väiksem ukerdades ta kannul. Kelgujalased krigisesid ja see kostis kui kutsika niuksumine – ühetooniliselt ja nii rahustavalt. Õe kelgul tegid nad sama häält. Imelik, Loite meelest polnud nad Anuga sugugi sarnased: õde trullakas ja nöbi, tema aga sihvakas ja sirgeninaline. Isegi öö ja päev oma vahelduses olid sarnasemad! Iseloomud olid hoopistükkis erinevad. Väike askeldas pidevalt, võttis midagi ette, lõhkus ära või leidis kaotatud asju üles. Seejuures jätkus jutuvada hommikust õhtuni. Üldiselt lõbus kaaslane. Põsed oma lapselikus pehmuses otsekui loodud musitamiseks. Oligi nii, et väike sai alati oma õiguse ja tahtmise, isegi kui tõde ei olnud päriselt tema poolel. Polnud midagi parata, pesamuna au kuulus Anule. Varem, siis kui õde veel polnud, oli Loite ise see kõige tillem.
Laste teekonna lõppsiht oli lähedal: kraaviperv. Loite nägi juba kaugelt siinseid võimalusi. Tuuletegelased olid ses paigas kauemaks peatunud ning ohtralt oma vara puistanud. Hanged. Oi kui kõrged! Enneolematud! Siia võis sisse mahtuda. Künkakeste vahel sügavad orud. Ikka pehmest vatist.
"Mis sa veel passid, Anu, me võime tuua panged ja vett. Pangega saab kaevata," õpetas suurem, ise mõtte laiahaardelisusest puhevil. Võis kujutleda end lumeprintsessina kõrgete tornidega jääst lossis. Kähku tööle!
Loite tahtis enne ainult veenduda lume vastupidavuses. Ta oli näinud isa tuult mõõtmas. Nii, pöial käpikusoojusest välja ja lipsti suhu. Seejärel lumme. Oo, mõnusalt külm, värskendav! Jättis toreda augu, mis ei vajunudki kohe kinni. Järelikult on materjal õige, lubab ehitada.
"Anu, sina lähed nüüd toa juurde ja tood pangega vett!" Väike tõttaski juba maja poole.
"Ära sa emale ütle, tee vaikselt!" hõikas Loite kubujussile järele. Anu ei saanud iialgi õigesti aru. Ikka ja jälle põrkas mõni toiming tema lihtsameelsuse vastu. Ja kui palju kordi oli tema, Loite, vitsu saanud … selle eest, et väiksem ei mõistnud tasa ja targu toimetada.
"Ei, olgu, tule tagasi!" paiskas ta äkilise mõttejupi sunnil. "Ma lähen ise."
Ohverdus ei tulnud õigel ajal. Anu oli kaugel ega teinud kuulmagi. Loite suured vildid ja pikemad koivad nendes alustasid kiireid hüppeid. Ühest jäljest teise. Anu ei osanud veel sedagi – selliseid hiigelhüppeid sooritada. Kui Loite alles pisike oli, ulatusid isa saapad talle puusadeni. Aga see oli ammu, siis kui tema oli pesamuna. Siis sõi ta lund ja oli üldse rumal. Mõtles, et lumi on kui magus suhkur. Tunduski üleannetusest maiusena. Nüüdki kui ta päris kindel oli, et keegi ei näe, maitses ta natuke. Ainult hoopis harvemini. Aga Anu sõi küll. Pani teinekord kohe mõlema käpikuga mõlemasse põske, kuigi teadis täiskasvanute tarkust, et kurk võib haigeks jääda.
Õele järele jõudnud, peatus Loite hetkeks, et mõelda. Haaras siis väiksemal sabast ja, et kodu ja ema olid juba ohtlikus kauguses, sosistas:
"Võtame vee laudast, siis keegi ei näe."
Külm ilm ja vesi ei sobinud kuidagi kokku. Alateadvus andis sellest kindlalt teada. Ema hädaldas alalõpmata isegi karupükste pärast. Need pidid lastel alati jalas olema. Teinekord läks hullates väljakannatamatult kuumaks. Kogu keha kisendas nende karvaste elukate vastu. Siis läks Loite metsa puu taha või kemmergusse ja lihtsalt kiskus need jalast. Hiljem tõmbas tuppa minnes jalga tagasi. Keegi polnud vahepeal hüljatuid endale tahtnud. Ainult ema ei tohtinud midagi märgata.
Harilikult olid ema silmad selged ja rohekad, rõõmsana üleni helget elu täis. Kurjadena varjutas neid tuhm kardin nagu Tallinna tädil akna ees. Tume ja kurb. Loite ei saanud ema kurbuse vastu. Ta kartis seda tumedat helki ema silmis. Selged silmad emal sarnanesid lehtpuudega suvel, tulvil laululinde ja mahedaid kiireid varje. Keset seda rohelust oli tiibade sabinat ja elu. Lausa kuriteona tundus põhjustada ema meeleolu langust. Ometi oli see teinekord paratamatu. Siis, kui keha kipitas üleliigsest soojusest, või siis, kui lumi ilma veeta mätsida ei andnud. Lapsed on ikka vahel sõnakuulmatud. Küllap emad mõistavad hiljem.
Laut, eluruumidest lahus vaid esiku jagu, elas inimestest sootuks teistsugust elu. Natuke võõrastavat ja tüütut. Loite mõlgutas tihti mõtteid loomade üle. Miks on nad teistsugused kui inimesed? Miks peab nende pärast nii palju aega raiskama ja vaeva nägema? Põrsad, vasikad ja talled on enne suureks kasvamist tõesti meeletult armsad. Praegugi määgisid kaks krussis villakera vana­lammastega võidu. Ja Maasu tõotas tuua järglast. Ema Salme oli selle üle eriti rõõmus. Keset külma aega oli oodata sellist südant­soojendavat sündmust. See tähendas mitu korda päevas lüpsmist, lastele sooja piima, kloppimist ja värsket koorevõid. Söögile mõeldes tõusis Loitel vesi suhu.
Lammaste keskel seisis pooleldi täis pang. Armastusväärsed uted raatsisid selle tüdrukutele jätta. Üks raske pange tassimisest kõveras, teine, tühi pang käes, päta-päta järel, ruttasid nad mööda tuttavat jäljerada tagasi. Detsembripäike silitas pealmist lumekorda. Kristallid sätendasid silmipimestavalt. Loitele meeldinuks neid tabamatuid oma käpikusse püüda. Suruda vastu põske. Lasta seal hõõguda, et sära sulaks naha sisse. Arusaamatul kombel on äsjalüpstud soojal piimal ning külmal lumekristallil põskedele ühesugune mõju – panevad punetama. Anu punnpõsed hõõgusidki juba kui ladvaubinad. Ise podises ta midagi omaette ja vänderdas aina edasi.
"Mis tal viga, pang tühjust täis, kanna vaid õhku," mõtles suurem, aga ei öelnud.
Nüüd olid mõlemal tööriistad. Uuristamine edenes jõudsalt. Koopad kraavipõhjani ja uuesti päevavalgusse välja. Külm vesi voolis need tugevamaks. Väike õde proovis iga veidikese aja järel, kas mahub läbi. Töötati nohinal ja hingega, säravi silmi. Ninad, põsed, väiksed käed, pangesangade kolksud vastu plekki. Isegi Anu leppis vaikusega – küllap oli kühveldamisest niivõrd haaratud. Tunnise töö järel oldi nii kaugel, et kolmest august sai sisse ja ühest välja. Ehitusmeistrid vaatasid uhkelt oma saavutust.
"Ehitaks peale veel tornid, kaared või sisse paar akent?" juurdles Loite mõttes. Väiksem oleks kindlasti nõus. Ainult mine tea, kukub mõni käik sisse ja kogu vaev oleks asjatu. Anu nöbininake ilmutas esimesi väsimuse tundemärke. Kahtlaselt vaikne oli ta ka. Võib-olla valutab tal kuskilt või, veelgi hullem, on ta juba märg ja häbeneb. Seda oli väiksega mõnikord juhtunud. Anu vaatas korraks vilksti suure õe uurivasse pilku.
"Selge see," mõtles Loite. Ta haaras juba pisikesest käest, et teda kodu poole tarida, kui kuulis üleloomulikku sõjahüüdu eemalt lepikust. Selles oli ülemeelikust, võidurõõmu ja samas verd tarretama panevat valjust. Kraaviperv lumekoobastega asus loigust, kus oletuste järgi hääleallikas peitus, sadade hangede kaugusel. Esimese ehmatuse peale ei mõistnud kumbki õestest aimata, kes kisab – mohikaanlane Eesti metsades või lihast luust inimene. Mõne­minutilise selginemise järel kiskusid tüdrukute suunurgad vägisi ülespoole: hääl ju tuttav. See oli nende vennas, krutskimees Anto, keda isa teinekord nalja viluks Antoniuseks kutsus. Suvel oli ta karjunud sama valjult. Ajanud rinna ette, kui lähedalt metsast püssipauku kuulis, ning pasundanud: "Za sto menja ubiili?" Ise langenud maha kui niidetud. Pärast isa seletas, et see tähendavat vene keeli “Miks te mu ära tapsite?” Koolipäevikus olid tal pidevalt märkused. Alles hiljuti oli, et teeb tunni ajal loomahääli. Allkiri – klassijuhataja Pihlakas. Eks jõmmil hakanud tunnis igav ja nii ta järsku oma suu valla päästiski – keset üldist vaikust ja parajasti siis, kui õpetaja oli seljaga klassi poole. Noomituse saanud häälitsuse omanik elas samal ajal omas mõttes seasulus. Küllap oli tänanegi karjatus seal loigul mõeldud tähelepanu tõmbamiseks.
Tüdrukud silkasid võidu metsatuka suunas, mille keskel oli suviti veesilm, talvel tore jää. Teine salapärane rõõmuhõige, seekord lähemal. Mis ta seal ometi pasundab kui metsaline?! Emagi tuli trepile vaatama. Anu tegi mitu uperpalli enne kohalejõudmist. Tal lühike maa lumeni, ei saa haiget, jõudis Loite mõtelda. Nöbinina oli otsustavalt ettepoole suunatud. Miski, ka märjad karupüksid ei oleks suutnud hoida teda edasi rühkimast. Loite hüppas oma vildid kindlamalt jalga ning tõttas nii otse kui võimalik sihi suunas. Teda valdas põnevuse ja uhkusega segatud tunne. Anto oli nendest vanem, humoorikas ja armas vend, kel alati midagi varuks. Küllap nüüdki. Ilmaasjata see lumist vaikust rebestav häälitsus ei tulnud.
Tõelist ilu imet näevad vähesed. Sellest on kahju. Ometi kiirgab see väikestes kambrites ja varjatud soppides. See sähvatab korraks ja kustub. Loite mõttelend lumelossist lombini eksles kummalist rada. Oli ehk säravus ümberringi selles süüdi? Kaunis maailm tahtis justkui inimlast enda alla matta. Süda peksles ja peksles, ähvardades lumehelveste kiirgusest süüdatu sunnil rinnust väljuda. Isegi hirm hakkas. Mis teeb väikese kõrvalmüttaja süda, kui juba tema oma nõnda tagus? Kui palju auke veel lumme tuleb vajutada, mitu korda karget talveõhku sisse-välja hingata, et pärale jõuaks? Minutid tunduvad tundidena, päevad lõppematuna, teekond loiguni lõputuna. Silmad otsekui lõhkesid eredas valguses. Loite oli mitu minutit pimestatud. Just enne hääleallikani jõudmist. Siis ilmus valgus uuesti ja ta oli keset seda. Nagu ime! Ta ei olnud Loite, vaid lendlev viiv taeva ja maa vahel! Anu istus lumel ja lõõtsutas; vend üürgas kolmandat korda. Läbida jäi veel lund krae vahele sokutav võsa üksikute leppadega.
Seal ta oligi! Poiss seisis sõõri keskel, üleni tulvil südikust. Järgmisel hetkel lükkas ta juba kelku. Nägu punetas, läkiläki, püksid ja jakk olid lumised. Vennas oli tublit tööd teinud. Loigu pealispind oli kohevast lumevatist puhtaks löödud. Selle keskel jääs mustendas puupakk, sellel vankriratas. Kaks ritva olid kinnitatud ühelt poolt rattale, teiselt kahele kelgule. See oligi ime – karussell! Tõega põhjus indiaanikisaks. Lastel polnud veel eales midagi säärast olnud. Ainult pildilt nähtud.
Õrnema soo esindajad istusid kelkudele. Anto tegi head sõitu Anu kelgule, tõugates ka Loite oma liikuma. Tüdruku jalad aitasid hoogu anda. Ümbrus tuhises mööda. Ringvalguse sära sulas üheks tombuks. Õnnetunne ning tänulikkus meeltes, heitis tüdruk pilgu taha. Anto karvamüts oli kaldunud ühele küljele. Kõrvakapsalehed kahel pool pead hõõgusid seesmist lõõska.
Loite lendas. Hoidis kelgu käepidemest kramplikult kinni, et mitte päriselt minema lennata. Jääsuitsu pahvatas näkku, kelk põrutas konaral pinnal taguotsa. Kõrkjavarred, raagus lepik, lagedamad kohad libisesid mööda. Sääred vänderdasid õhus, tallad ei ulatunud enam maha. Hoog oli sees. Tüdruk kissitas silmi, et veel näha. Mööda vilksatasid ikka siitkandi tüved ja sealtkandi kõrred.
Siis ringreis rauges. Tõsine töömees oli astunud kõrvale.
"Lööge ise jalgadega. Ma jõuaks veel iga kell, aga teie, plikad, võite ka midagi teha!" Vend pööras uhkelt selja, asutades kodu poole minema.
"Kuhu nüüd, me alles alustasime!" Loitel oli olnud pööraselt hea meel kogu loost ja nüüd säärane pettumus. Anto lõi vaid ropsivalt käega, kui tüütavaid kärbseid peletades. Anu ilme tumenes ning suuke vajus kulpi. Küllap laps mõistis, et ilma mehejõuta nad hakkama ei saa. Loite püüdis kõigest väest karussellile uuesti hoogu sisse saada. Poole tiiru järel liikumine lakkas. Isegi pahane ei osanud ta olla: mõelda vaid, vend oli meisterdanud selle ehitise neile, teinud seda kui kingitust ühtegi sõna poetamata. Üllatus missugune! Loite taipas ka seda, et poiss väsis ära, aga tunnistada ei tahtnud.
"Lapsed aa-eee ... tulge sööma!" kostis maja poolt vanaema lahke hääl.
Leppade varjus oli märgata liikumist. Keegi ragistas külmast kõlisevas rägas. Esmalt ilmusid vildininad – isa omad, suured kui laevad. Seejärel pidupäevadel kantavad nahkadega ääristatud jalanõud ise. Ja alles siis nende kandja, kleenuke Kaari, kõige vanem lastest, kes juba Tartus ülikoolis õppis. Pea igal nädalavahetusel sõitis ta koju. Alati olid tal käed-jalad tööd täis. Aitas vanemaid, talitas südilt nii toas koorides-smoorides kui ka laudas loomadele heinu ja vett ette andes. Loite meelest oli pere lastest vanim hirmutavalt mõistlik ja hakkaja. Ei osanud paigal püsida, toimetas vist isegi unes. Praegu sattus vanem õde tulema just õigel hetkel.
"Aita meid, paluuun!" kisasid nad kooris. Ega kaua nuruda ei tarvitsenud. Kaari sasis varmalt kelgutoest kinni ja nad lendlesid jälle. Tiire lugeda oli raskevõitu. Maailm keerles ja veerles, jätmata jälgi mällu. Vaid võimsad vildid takistasid sõsarat ja lõpuks väsitasid temagi. Ometi olid lisalõburingid kätte saadud.
Päike pooles lõunas, meenus talvemõnude nautlejaile vanaema hõige. Värske õhk oli mitmekordistanud isu. Pere lõunad valmistati kindlatel kellaaegadel. Ema oli neil alati olnud selle poolt ja isa nõudis. Huvitaval kombel teatas sees üks heliloomake iga kord õigel momendil, et aeg on asuda jõudu juurde varuma.
Kuidas lapsed üle täistuisanud välja tagasi taluõue jõudsid, jääb nende teada. Seal nad lõpuks olid, kõige suurem kandes kõige tillemat. Loite enda kaks jalga tatsusid veel üsna korralikult. Kujutleda vaid, millega oli hakkama saadud: hiigelkoobastega lumelinnak ning kõrgete hangede ületamine, karussellil sõit ja mõtisklused elust ning ilmast. Kas see ei väsita? Loite vastas endale ise: "Väsitab küll ja teeb kõhu hirmus tühjaks!" Ta oleks võinud kas või vasika kinni pista, nagu isa alati ütles.


Pere lõunasöök


Elutoas lõhnas isuäratavalt supitirin, pühapäevade toidunõu, Kaari auks lauale asetatud. Muidugi oli kogu maja lõhnastik vägev. Sai välja noppida saia magusa, liha kirbe ning pruunide ahjukartulite mõnusa maitse. Hoone kaikus mitmekordsest häältesuminast justkui mesimummudel tarus kevadeootel. Igaühel oli midagi seletada, hõigata, käskida. Loite kuulis nagu läbi udu endale mõeldud käsklust: võtta noad-kahvlid ja asetada lauale. Võib ju ka, sest nagunii ei lasta mõtiskleda. Vanad ei saa iial aru laste toimetuste, eriti aga mõtete tähtsusest … Loite pani kahvli vasakule ja noa paremale, taldriku ülaossa supilusika. Riistad olid alumiiniumist, kodused, ammutuntud. Kinnisilmi võis käeseljaga üle noapea siludes kujutleda selle mustrit. Et emale meeltmööda olla, võttis ta köögist ka savitassid piima tarvis ja sättis need kenasti paremale käele. Laua keskel ilutses tühi vaas. Mis sinna panna? Kahju, et talvel karikakrad ei kasva. Lühike mõttesähvatus ja vööruses tüdruk oligi, müts peas, kalossid jala otsas. Jooksis kühveldatud kitsukest teerada pidi esimese metsailuduse juurde. Kuuse toredad koheva lumekorra all kaardus oksad ulatusid maani. Murda oli kerge. Praksatus ja valmis see oligi.
"Pallipoiss, kus sa oled?" sosistas ta millegipärast. "Kas sa minuga täna mängima ei tulegi?" Seal valges sügavas vaikuses elas ta sõber, alati ustav ja truu.
Kui mullu igivana pihlakas punetas ja oli marjadest tulvil, leidis Loite endale sõbra. Anulgi oli oma sõber ülevälja Raimo näol. Kogu suve oli väike õde vudinud heinamaarada mööda Tammemäele. Need kaks pruntpõske sobisid. Aga Loite, kes sõsara eest hoolitses, teda potitas ning lugusid vestles, ei kõlvanud siis enam. Nii ta mõtleski välja kindla, tugeva ja alati kaitsva sõbra ning hakkas teda hüüdma Pallipoisiks. Rääkis ainult talle oma tunnetest, kurtis isalt saadud keretäisi, venna hoolimatust, ema tusatuju. Pallipoiss oli Loite jaoks luust ja lihast. Tema ei valmistanud iial pettumust.
Jäine oks näpus, ruttas tüdruk tagasi. Paremal kõrgus heinaniiduk, istmel lumekuhil kui hiigelseen. Loite astus üle kraavipurde, mida praegu polnud paksu lumevaiba alt nähagi, kevaditi voolas aga tast üle lõbus konnakullestest mustav vesi. Tüdruk tõttas mööda majatagusest tiigist, kus hundinuiade vahutordid pürgimas taeva poole, ja mööda ka vereva kontpuu lumekoorma all vankuvatest okstest. Mullu oli isa matnud selle alla lastepere armsaima olevuse, kassipoja Minni. Pisike jäi niitmisel kogemata vikati ette. See kuri nilpsas kassipojalt naksti saba. Aga sabata kassist ei ole elulooma. Sest matmisõhtust alates kartis Loite maja otsa juures konutavat kontpuud. Ka oli see vilu ja niiske koht alati kõrges rohus, tiigikese äärel. Siia ei olnud kellelgi eriti asja. Ainult kole puu seisis ja kraapis talvel oma küüntega elutoa akent. Tüdruk kiirustas siit ruttu läbi. Majanurga tagant õue, kus tugev lumetee ja mugavam astuda.
"Loite, nii paljalt väljas!" kurjustas keegi.
"Kus sa, tüdruk, luusid! Teised ammu lauas, ootavad sind," pahandas ema.
"Ma ainult natuke ..." Ta ulatas kuuseoksa ja asutas end ainsasse tühja tooli kaetud laua ümber. Ema rahulolev ilme kõneles selget keelt: toit on täna eriti hästi õnnestunud.
Salme oli harva eluga sina peal. Muresid majapidamise ja loomadega oli liiga palju. Ta polnud maalaps. Oli kasvanud üles Rakveres, omandanud Tapal gümnaa­siumi­hariduse, saanud suhu vesiselged inglise ja saksa keele. Nüüd seisis ta tihti liikumatult akna all, pilk tühjuses, ja ohkas. Lapsed ei osanud aimata ta mõtteid. Salme kartis neid avaldada isegi oma mehele. Üks hull mõttekatke ajas teist taga. Kuidas kõik nii oli läinud, et ta elukäik siia talumajja pidama jäi. Doktori asemel oli haritud naise saatus pöördunud lihtsa maamehe kasuks. Sünged sõjaaastad mööda saadetud, väike laps käekõrval. Ei toitu ega katet. Nemad Kaariga maanteekraavis, kuulid vihisemas üle peade. Tohutu hirm veel nüüdki pärast ligi kahte aastakümmet. Ega elu lubanud unustada. Lapse olemasolu tuletas igal hetkel meelde. Oli ta siis seda soovinud, näitleja- ja kunsti­andega noor ilus naine, nüüd neljapealise lapsekarja keskel või lehmaketi järel karjamaale suundumas!? Mees pealegi tihti kuri tema saamatuse tõttu talutöödes. Ei oska poegimisel vasikat vastu võtta, ei korralikku heina­sületäit koormasse sõtkuda. Püüdmisest üksi ei aita. Mida sündides emapiimaga sisse pole imetud, seda pole.
Loite vaagis silmadega ema vahelduvailmelist nägu. Õueskäigust oli sisemus hele mis hele. Alustada aga enne kui liha on lahti lõigatud, ei tohtinud. Salme tõmbas aurava poti enda ette ja asus kelmelist taid kondist lahti harutama. Teised seletasid ikka veel suure suuga päevasündmusi. Anto, muidu vähese jutuga, jahvatas õhinal midagi jääst ja karussellist. Loite vaikis. Mõõtis, sülg suus, vahemaad ossini ja vaikis. Mõte eksles ikka veel maa ja taeva vahel, seletas elu nii, kuis väike aju oskas.
Supitirina kaas tõsteti kõrvale. Rasv ujus rõngastena ja mullitades leemel ringi. Värvid olid ilusad. Eriti porgandil.
Loitel oli vaja natuke aega niisama istuda, vaadata ja nuusutada. Oodata, mil supp parajalt jahtunud. Lõpuks kasvasid hõngud laua kohal vastu­panda­matuks. Läks lahti nohinal supiluristamiseks. Isa sõi niimoodi, kuigi ema hurjutas. Polevat viisakal inimesel lubatud. Lapsed tegid tugevama eeskuju järgi. Ema keelust ei hoolitud. Ühistoimetused olid kaitstud – keegi ei saanud karistada.
Keedetud aedvilja meeldis tüdrukule rohkem silmitseda kui süüa. See ei maitsenud sugugi nii hästi kui eemalt paistis, kuid vanaema sügav hääl sundis: nii ja nii mitu pala seda punakat juurikat ja alles siis liha. Lihatükiga alustada ei olevat eestlase moodi. Kartulid kõlbasid kõigile üsna hästi. Magusaima suutäie sai siiski pruunist lihatükist. Lõhn oli see, mis lihast söödava tegi. Toorest liha polnud meeldiv vaadata, eriti kui see oli verine. Siis mõjus see tülgastavalt, otse ohtlikult. Köögiviljad seevastu hõõgusid leemes ja lasid üksteise värvidel esile tõusta, nii et sellest kujunes tore suguselts.
Pärast lõunat oli pereisal kombeks leiba luusse lasta. Seltskond ühise kodu liikmeid tahtis kõiges oma perepea vääriline olla, tema rada astuda, tema toimetusi järgida. Pealegi oli see ju tore tava. Eriti pikkadel hämaratel talve­õhtutel. Suvi oli kiirete tegemiste ja jooksmiste aeg. Sügistalvel, kui pime aeg kukesammul pikenes, astus laiskus inimese juurde ja sõnas: "Pea aru!" Mis oli lastelgi selle vastu. Anto keeras raadio lahti: “Metsa läksid sa ja metsa läksin ma …” Laul tuletas isa jahiretki meelde. Seda, kuidas ta läbi rõskete metsade ja raiesmike põdra jäljerajal sörgib, püss uhkelt seljas kui korsten majakatusel, Mustu nuuskides ees. Aeg-ajalt vaatab koer tagasi, kas inimene tuleb ikka järele või on äkki teist rada läinud ja tema maha jätnud. Põdrapull võib väikese koera kergelt sarvedele tõsta. Tubli krants teadis olukorra ohtlikkusest nii mõndagi – sarvilisi ja pikakarvalisi mitmeid nähtud ja haistud.
Raadio kägises ja puhkis. Undas siis ja jäi korraga vait. Loite liigutas teadliku näoga üht nuppu. Seejärel kostis kõrvulukustava teatena: "Lee-niin on meiega, maailma valgusta, tulevik helge meil ees ..." Tüdruk tõmbas teki üle pea ja pidas hinge kinni kui veepõhja sukelduja. Kõrvus hakkas kohisema "lee-niin ...” Siis pidi ta õhku ahmima.
Väike õde juba magas varbadega titevoodis. Ta püksid olid loputatud ja kuivamas soemüüril. Loite ei julgenud “lee-niini” põrr-põrriga peletada: äratab veel pisisõsara üles. Muidu see ehk aitaks salapärase raadiohääle vastu. Võib-olla aitaks selle vastu ka aabits. Loite oskas küll vaid veerida, ometi oli see parem kui mittemidagitegemine. Järgmisel sügisel algab tõsine elu – kool. Seks ajaks arvas tüdruk lugemise täiesti selgeks saavat. Linnast oli varutud lasteraamatuid, aabits neist uhkeim, sees suured pildid kukude nägudega lastest ja suurtest. Loitele meeldis eriti lugu Tipast. Ilusa kevadise ilmaga astub Tipa kooliteel. “Tipal rõõmust särab silm. Linnud lennul siia-sinna, Tipal tarvis kooli minna,” veeris ta edukalt. Edasi rääkis lugu sellest, kuidas koolimineja kohtub lindudega. Need keelitavad teda kooli minemast: “Meie ootasime sind.” Tühja nad ootasid! See tõenäoliselt muidu öeldud. Sirtsuvad niisama puulatvades. Tiivulised ei oska inimesekeeli rääkida. “Tule mängi, siin on kena, keelama ei hakka ema!” Ei, ema hakkaks tingimata keelama, võib-olla pahandakski. Laps peab minema ja targaks saama. Ja linnulaul on küll ilus kuulata, aga ega seda või kuulama jäädagi. Tema läheks edasi, nagu Tipagi tegi.


Ootus


Õhtuvidevik ronis üle kaevukoogu. Varjud metsaserval kuuskede all tumenesid. Isa polnud ikka veel kodus. Ema suust kostsid esimesed torinad. Nõudevirn köögilaual kolises, tuletades meelde enda olemasolu. Taamal metsaserval kogu päeva head leili kuulutanud lõbus suitsujuga oli kadunud. Saun oli valmis.
Kostis kerge koputus uksele. Seda kuulis vaid Loite, sest tulija oli tema oma sõber – Pallipoiss. Ise hüpitas ta ühe käe peal palli, nägu heameelest kõrvuni. Ilus ta polnud, see-eest lahke.
"Sa tulidki, ma nii väga ootasin!" rõõmustas tüdruk mõttes. Kujutluspildis liikusid nad kuupaistel koos kodu poole. Lumesadu oli lakanud. Külm karvustas läbi õhukeste sukkade. Ta ei teinud sellest väljagi. Võttis poisil ettevaatlikult käest kinni ja kuulis, kuis jalge all prõksus jääkirme. Nad astusid üle tuisanud lagendike, läbi tumeda laane. Soo kohale tõusis kerge uduvine peaaegu nagu muinasjutuloor. Kuu ümber oli paar pilve. Edasi liikudes ajas kuldtriip ülal neid enda ees, otsekui oleks endale rada puhastanud. Igal juhul paistis kuusirp kogu tee. Mõte rändas tahtmatult jõuluööle ja Jeesus-lapsele. Ja tähele, mis juhatas teed ...
"Pallipoiss, hakkame mängima karjaseid väljal …, kuidas nad Jeesus-last otsivad."
Nii nad tegidki ... terve videvikuaja, kuni vöörusest tõepoolest tuttavad mütsatused kostsid. Riietekahin, püssi kolks seinal. Midagi rasket kukkus lauale.
“Isa!” Rõõmusööstuga kargasid kolm väiksemat asemetelt ja silkasid kööki. See oli tõsi. Isa Elmar oli metsast tagasi. Higine ja väsinud, aga õnnelik. Vängelõhnalise seljakoti sees punetas miski. Lapsed olid ümber selle aset võtnud. Ema tõi sahvrist suure emaileeritud kausi. Kõik ootasid kannatlikult kotisuu avanemist ja salapärase ilmumist. Isa tiriski välja esmalt hiiglasliku põdrapea, ise elavalt seletades, kuidas ja miks. Pea oli laskjale autasuks osavuse eest. Ülejäänud loom jagati jahiseltsiliste vahel.
Loite ei julgenud vaadata, ainult piilus silmanurgast. Hirmsaim oligi see esimene – karvane, hüübinud verega koos ja kole. Järgmisena ilmusid helepunane kopsupoole, tumeruske maksatükk ja lõpuks tailihakäntsakas. Neid viimaseid võis isegi vaadata. Kui aga kujutlusvõimet kasutada, siis oleks võinud tunda praelõhna hõljumas suure toa lae all. Sülg tuleb suhu, suu hakkab vett jooksma. Pole paremat ahjus küpsenud kuldpruunist metsloomalihast. Loite ei mõtle elusale metsas müttavale põdrapullile, keda tabab jahimehekuul. Mõtleb vaid sellele, mis meeldiv.
Loite ei jõudnud isa küllalt vaadata. Ta unustas tükiks ajaks ümbruse, istus lihtsalt hiirvaikselt ja süüvis isa näkku ning tema suu üles-alla liikumisse. Mees jutustas oma päevase jahiretke juhtumusi. Ta oli paljuga hakkama saanud. Oli olnud looduse rüpes hoopis teine inimene – mehelik ja tugev. Silmad pildusid veel nüüdki, kui ta seda kõike meelde tuletas, sädemeid. Lumises võluriigis koos teistega tuli tähele panna iga hingetõmmet, iga jalaastet. Mitte valesti teha. Mitte häbisse sattuda. Terve salga jahiõnn sõltus meeste oskustest. Metsloomi oli igasuguseid ja kõik nad tahtsid edasi joosta.
Loite meelest oli isa Elmar kui kuningas, kes puhtas laanes on uuesti sündinud. Karvamüts lumine, selle alt välja ulatuvad juuksed sagris raevukast kähmlusest okste ning tihnikutega, lõua all ja ninas ripnemas tillukesed purikad, mis toasoojuses kiiresti sulama olid hakanud.
"Ilm kisub tuisule, aga sauna läheme sellegipoolest. Ärge peljake. Mähime teid vammuste sisse," lõpetas päevakangelane oma jahimehelugude pajatamise.
Ema otsis riidekotti pesutagavara. Kõigile särgid, püksikesed, puhtad sokid, rätid niiskete juuste katmiseks – tervist peab hoidma. Ise pidi igaüks selga otsima maavillase kampsuni ning jalga kapukad. Vanaema oli oma kompsu varakult valmis seadnud. Kõige all saunarätik, siis nelinurkselt sirgeks silutud pearätik ja uued sukad kummidega. Amalie oli vana aja inimene, piinlikku täpsust ja korda nõudev. Ja varajast valmisolekut. Bussipeatussegi läks tükk aega enne sõiduki tulekut – igaks juhuks. Nüüd askeldas ta veel ahju ees, liigutas hõõguvaid süsi. Sinist leeki ei tohi tõusta, siis pole kuumus õige, kõrvetab toidu ära. Suurel rohelisel maaahjul oli pereelus oma osa täita. Teinekord tegi ta seda liigagi püüdlikult. Kui midagi ära kõrbes, ei maksnud eluta olendit süüdistada, eks olnud see inimese enda hooletus.
Nüüd lükkas vanaema poti hõõguvast ahjusuust sisse, sügavale sädemete ja tuha vahele. Ses paigas oli alati maitsev roog valminud. Kui pere saunast naaseb, on toit valmis – mahlane ja pehme.
Õhukeste sitskardinate taga sinetas. Põrandal oli märgi jalajälgi. Toolileenidel ootasid kasukad ning laual linastes pampudes pesu, igaühele oma. Mingi liikumine akna taga sundis Loitet toolile ronima, et ülemisest aknaruudust, mis jääs ei olnud, välja vaadata. Seal sadas viltu vast akent lund, tuul oli tõusnud. Suured räitsakad piitsutasid aknaklaasi. Kärmesti seadis tüdruk end päris valmis. Pani kasuka selga, rätiku alla ja mütsi peale, viltidele kalossid otsa. Ema toimetas sama õega. Teised sättisid võidu iseendeid. Loite oleks väga näha tahtnud, kas hommikul ehitatud lumeloss on alles või juba lund täis sadanud. Ohvrimeelselt astus ta viimaks ema ette, kel oli pikk sall käte vahel. Pangu pealegi see suu ette, saab enne teisi välja.
Tüdruk tõmbas rinna õhku täis ja kargas vöörusesse. Seal hõljus veel soe aur, sest köögis pajas keesid mulinal seakartulid. Silmapilk hiljem oli ta öös ja lumemöllus. Jäised räitsakad kriipisid nägu. Oleks tahtnud need kinni krahmata ja vaadata kui pahandust teinud valgeid loomakesi, aga polnud aega. Iga hetk olid teised tulekul. Ta tormas vastu tuult nii kiiresti kui jalad võtsid kaevuni, tõusis kikivarvule ja kiikas: taamalt kraavipervelt võiks ehk lumeloss paista … Tühi lootus! Peale räitsakate polnud näha kõige vähematki. Juba oli paks lumekord tüdrukule pähe sadanud. Tumedal kasukal hiilgasid helbed. Ta kaapis neid karvade pealt ja pistis suhu. Maik ajas silmad hiilgama ning tegi kõri külmaks. Tüdruk vaatas siis maantee poole. Vaid lõputult keerlev valge tants ümberringi. Hea, et maja veel paistis ja hobust läbi tuisu näha võis.
Juba olidki kõik õues. Uku pruuskas kannatamatusest ja pikast latris konutamisest. Isal rippus üle õla paks saanikasukas. See laotati heintele ja väikestel tuli selle alla pugeda. Loite loeti ka imelikul kombel väikeste hulka. Ema rapsis ta kasukalt lume maha ega pahandanudki varajase väljatuleku pärast. Küllap ajanappusest. Anu uudishimulikud silmad jälgisid toimuvat juba kasukakarvade vahelt.











Saunaskäik


Uhke liigutusega haaras Elmar ohjad, lõi paar sirakat hobuse mõlemale küljele ja minekul nad olidki. Järsu kohaltsööstu katkestas koera klähvimine. Mustu näksas hobuse jalga, püüdes sel moel kogu jõust end kasulikuks teha, et kaasa saada. Aga naabrite Pontu rikkus alati Mustu head olemist ja inimeste saunamõnude nautimist segas sel juhul ülivali lõrin, vahel karvatuustidki. Isal ei jäänud muud üle kui rahurikkuja sülle haarata ja esikusse luku taha viia. Koer ulus, hüppas ukse najale ja kraapis seda eesolijat küüntega. Asjata. Lastel oli küll kahju mahajääjast, aga parata polnud midagi. Uku seevastu pistis teisel katsel kohalt kui hull, kihutas hooga õuest välja. Külm lumetolm ta kapjade ja saba alt lendas minejatel üle pea. Reejalased libisesid hääletult, tuul ümberringi aina tuhises. Must metsaäär sõnatult valvavate kaunitaridega lendas mööda. Loitele tundus, et näeb paari puurivat metsakutsa silma eemal pimeduses. Aga need võisid olla ka maanteelt kumavad sõidukite tuled. Lund kallas ja kallas. Laotus ülal oli kui põhjatu kott. Sall suu ees torkis ja kasuka karvad läksid silmapilkselt hingeaurust härma. Külmakraade oli õhtu saabudes mitu pügalat juurde kasvanud.
Uku tegi head sõitu. Inimeste sisemusest tõusnud aurud jäid teeraja kohale okstesse lehvima kui lipud pidurongkäigus.
Veel mõni viiv ja nad olidki kohal. Keset Tammemäe majapidamist. Regi liugles pikalt otse kullendava valguseni välja. Saunaukse lahtilükkajatele paiskus niiske vihtade ja seebi lõhn sõõrmetesse.
Seda sauna oli isa Elmar aidanud ehitada. See oli kolmeruumiline tare eestoa ning riietus- ja leiliruumiga. Naabrid kasutasid agaramalt eestuba, küll loomadele keetmiseks, küll laudade hööveldamiseks. Otse imetillukesse riietus­ruumi viis väljast eraldi uks. Loitele ei meeldinud sealt siseneda, teinekord, kui ema lubas, siis väljuda aga küll. Palja kuumava kehaga istuda korraks lumme, siis kibekiiresti püsti ning leitsakusse tagasi. Vend jooksis pimedas jäises õhus pikalt ringi. Temale oli lubatud palju enam, eks olnud ta ju ka hulga suurem.
Eestuppa minemata jäi Loite aga ilma kuiva puu ja laastude lõhnast, saepurust ja muustki põnevast, mida ainuüksi selles ruumis kohata võis. Siin olid samad lõhnad kui kodus puuriida juures hilissuvel, kui pakud saetud-lõhutud. Seal oli laste armas mängumaa, lõpmata põnev ajaviitepaik. Nad olid siis vaheldumisi pisiõega kord poetädid, kord ostjad, kord karjased väljal või emad-isad lastekarja keskel. Naabrite sauna eesruumis tuli just samasugune mängulust peale.
Loite tiris endal rõivad seljast ja tundis, kui õnnelik ta on, et võib keset saepuru ja saunalõhnu ennast pesta. Mitte ainult solistamises polnud mõnu, vaid ka mustusest lahti saamises. Koos krudidega lahkus kogu päevane väsimus ja kõik halb.
Kuna pere oli suur, et korraga sauna mahtuda, mindi sõnatul kokkuleppel järjekorras. Esmalt nooremad koos vanaema ja emaga. Muidugi oli kõigil teada, kes on nooremad. Loitele meeldis seekord olla üks nendest. Sai tunda kerget vingulõhna, suitsu ja tugevamat kuumust. Sai ka koos vanaemaga end pesta. Vana oskas laste päid seebitada ilma kibeda kogemuseta. Ema käed olid kannatamatud ja karvustasid tahtmatult. Seetõttu pesi tema väiksemat ja arusaamatul kombel see ei kisendanudki. Pesamunal oli ka vähem juukseid peas. Sügisel noore kuuga oli ema need hoopis nulliga maha ajanud, et tihedamad kasvaksid. Praegu turritas õe kuplil mõnekuine ädal. Sama oli toimetatud kunagi ka Loitega. Ta õlekarva lokid, kõik need krussid, mida kogu ümbruskond imetles, aeti maha. Loitele tundus nüüd, et selle sündmusega algaski uus ajajärk ta elus, aeg, kus ta oli teine ja mitte enam pesamuna. Imelik valu sähvatas tast läbi. Ainult korraks. Ta oli peaaegu juba leppinud paratamatusega.
Kelleks ta saab, kui suureks kasvab, küsis iga teine täiskasvanu lapse pead paitades.
Võib-olla lendab ta linnutiivul metsa kohal, on mees ja mitte naine. All on igavad alevikud ja ta unistused on ees käeulatuses. Või ta on raamatupidaja nagu ema, istub kontoris ja naeratab sisenejatele. Arvelaud puust nuppudega lamab laual ja arvutamine on vesiselge. Ei! Ta heegeldab laualinikuid, istub diivanil ja vaatab otsa mehele, oma abikaasale. Nad söövad lõunat, koka valmistatud lõunat. Siis pühib ta salvrätikuga suud nagu ühel pildil paksus raamatus. Jah! Ta saab rikkaks! Ta reisib mööda maailma ringi ja on kuulus näitleja või kirjanik. Kohtub kuningate ja kuningannadega ning elab suurtes lossides, kus sädelevad kroonlühtrite miljonid kristallid. Ta toob flöödil kuuldavale imelisi helisid. Täissaalile, kus polsterdatud istmed ja ukse kohal põleb punane tuli, nagu ta kord teatris oli näinud. Ta kuuleb plaksutamist, kui viimased helid on vaibunud. Siis saadab ta koju emale ja isale, õele, kes on juba suur, ja vennale, kes veelgi suurem, kirju ja imeilusaid kaarte. Ta kirjutab kõigest, mis ilmas toimub. Kuidas maavärinad lõhestavad maa kaheks tükiks ja veeuputusest päästetakse miljoneid. Vahetevahel, kui kuu paistab, istub ta üksinda ja ütleb ära kõikidest küllakutsetest. Siis mängib ta iseendale. Tal on kuldsetes lühtrites küünlad, niisugused kui kirikus, ja tal on kahju Anust, kellel ei lähe nii hästi kui temal. Selle mõtte pärast hakkas tal järsku häbi. Õde küll hoiti rohkem kui teda, aga see ei õigustanud kadedust.
Saunalised, paljad kui porgandid, olid valmis leiliruumi minema. Igaühel oli oma ülesanne. Kes pidi vaid endaga hakkama saama, kes teist väetimat avitama. Kokku neli keha, üks kortsuline kui vintske saapanahk, aga see-eest sisemuselt sile kui kooruke. See oli nende vanim liige. Teine täiskasvanu seevastu ümar ja priske. Salme oli lastele elu andes oma kehakaalu tublisti kasvatanud. Isu maatoidu järele ja värske õhk, mis muu, olid seda põhjustanud. Loite kleenuke veninud lapsekeha upitas end lavale sooja. Vana saun ei läinud isegi päevase kütmise järel põranda kohalt kuigi kuumaks. Anu ei ulatunud veel iseseisvalt lavale ronima. Vanaema toetas teda küünarnukist. Amalie põlved naksusid, kui ta end üles vinnas. Nii nad seal kükitasid taeva ja maa vahel, laeni vaid kitsuke riba leitsakust lämbet õhku, lavalaudade all paks kord mulluseid kaselehti, kõigil seebi ja higi pitser. Küllap sosisklesid seal hallis olluses saunalood. Mehed vestlesid neid iga jumala laupäev peretoas, oodates naiste järel oma saunamineku aega. Isa oli ju suur jutupaunik.
Pesemisprotseduur asiste naiste osavõtul kulges harilikku rada. Kahe täiskasvanu käed solksutasid tüdrukute helevalgeid liikmeid, tahtes neist eraldada kõik mitte sinna kuuluva. Üks kauss jahedama veega oli mõeldud loputamiseks. Eriti raisata ei tohtinud. Ruumis oli vaid üks kuumaveepada. Külm vesi seisis nurgas pingil, aga sellest polnud suurt tolku. Pesemist ilma sooja saamata ikka ei toimeta. Ühtepuhku tuli uut juurde ammutada. Pangetäis oli kiire kuluma. Ema tõmbas siis palja ihu peale oma päevinäinud plüüšmantli ja läks vastumeelselt ebameeldivat ülesannet täitma: keset õue seisvast vändaga kaevust vett tooma.
Loitel oli oma kauss, oma nägu ja lõpuks oma väiksed käedki. Tal ei pruukinud oodata vanemate abi. Ei enam. Ta pidas meeles ka ema huulilt pudenenud õpetusivasid. Järjekord oli tähtis: jalad, punu, pepu. Kui keegi sõbralik ja vaba avitada võis, siis selg. Ise hästi ei ulatunud, kuigi ta oma käte pikkuse üle kurta ei võinud. Varmalt astus ta vanaema ette, et see ta juuksed sisse seebitaks. Muidu, mine tea, asub ema nende kallale ja siis oleks kibe platsis.
Ruumi väiksuse tõttu olid kohad laval kõige hinnatumad. Nii mõnigi pidi leppima külma õhkuvate põrandalaudadega. Harilikult olid kannatajateks vanem õde ja ema. Seepärast oligi Kaari seekord koju jäänud: küllap kartis enne jõulu külmetada ja haigeks jääda. Leiliruumi vana põrand oli lausa jäine. Keset kitsukest ruumi polnud just tõmbetuult karta, kui aga sattuda ukse lähedusse, tuli kananahk ihule. Väikesel ruudul, mis akna aset täitis, ei olnud seda puudust, et see oleks tuult läbi lasknud, aga see nuttis. Sealt tilkus ja jooksis läbi, kui lund või vihma sadas. Emal oli seks puhuks varuks oma nipp: väike roostes mängupang ootas vajalikus kohas alla asetamist.
Saanud puhtaks, torkas Loitele äkkmõte pähe. Ta on juba küllalt suur, miks mitte ... Laekuumuses oli mõnus, aga tal hakkas kahju allolijatest. Parajasti oli ka pisiõde ema süles seebitamisel. Miks nad ometi leili ei lisa? Kärmesti ronis tüdruk lavalt alla, sasis kinni kopsikuvarrest ja ammutas esimesest ettejuhtuvast veeanumast kopsiku täis. Siis … tumedast haigutavast kerisekurgust käis tugev mürtsatus. Imelik, mis sellist kimedat heli põhjustas. Järsku lisandus keriselt kaikuvale läbilõikav lapsenutt.
"Issand jumal, pimeloom! Mis sa tegid!" Ema ahastus oli hirmus. Loite ei saanud esmalt aru, mis lahti on. Ta oli vaid head leili visanud. Aga Anu näoke oli valust krimpsus, laps karjus kõrvulukustavalt.
Loite sööstis porgandpaljana saunast välja. Ta adus, et oli saatnud korda õuduse: tulikuum vesi oli pritsinud väiksele käsivarrele. Pahategija ei suutnud ses ruumis kauem viibida ega rohkem näha. Kõik askeldasid õe ümber, jahutades punetavat kohta külma veega. Niipalju ta veel nägi. Hirm tahtis Loite enda alla matta. Nüüd saab ta küll karistada! Kahju nii iseendast kui väikesest õest. Rohkem siiski Anust. See hirm laotus kõikjale ta ümber, juba tähesiras taevavõlvile, lumele paljaste jalgade all ja ninaotsale ning koondus kuskil kurgusügavuses painavaks klimbiks. Loite teadis, kui valusalt isa võis püksirihmaga hoope jagada. Rihmaga, millel pannal küljes. Vahel juhtus, et ema rehmas lapsi peopesaga mõne korra. Laksud ei olnud valusad, üksnes solvavad. Ema ei löönud sageli. Ning laps julges nutta, kui emme seda tegi. Isa, muidu küll heatahtlik, aga äkkvihas kohutav, karistas põhjalikult. Tüdruk tõmbus siis kokku, krookis kui kalts end tema käe ümber ja püüdis nuttu tagasi hoida.
Nüüd tundis Loite end hulkuva kassina, kelle hundid metsas kinni pistsid, kuna ta polnud kellegi oma. Ka kass tõmbus kindlasti kokku. Lõpuks jäid tast ainult karvatuustid ja küüned järele, maas puude all teistele allesjäänutele vaatamiseks. Nutule ei olnud tüdrukus justkui ruumi. See nööris valusalt kõri, kuid välja ei pääsenud. Vaene väike! Tulikuum vesi õrnale nahale. Et ta ära ei sureks! Anu tundus just nüüd ütlemata kallis.
Oli pime, kuid valge maapind jalge all tegi ümbruse nõiduslikuks. Lõpuks märkas tüdruk külma enda ümber. Ta oli konutanud siin juba tükk aega. Kellelgi seal seespool ei olnud temaga asja. Ja paras talle, miks ta viskas nii mõtlematult. Karistuseks võiks ta siin jääkamakaks külmuda, südameta tombuks, kristallides klirisevaks põõsaks … Endiselt jäi saunas kõik muutumatuks. Välkki keeldus teda löömast. Ainult külm puges enam ja enam südame ligi. Varbaid polnud tunda. Need võisidki juba jäätükid olla.
Vaikselt avas tüdruk eesruumi ukse ja libistas end sisse. Leiliruumist kostis ainult hädist halinat. Loite istus puukastile ja arutas endamisi, kuidas küll süda nii kohutavalt taguda jaksab. Ta tundis seda päris üleval kõrvades. Lämbumistunne ... ja nüüd … lõpuks pääses see valla! Vabanemine. Pakitsus kurgus kergenes iga pisaraga. Peitnud pea sügavale rüppe, tihkus tüdruk tasakesi nutta. Keegi avas saunapoolse vaheukse, astus tema juurde ja pani käe pea peale.
"Ära nüüd nõnna palju kah ahasta, läheb mööda," paitas vanaema vesiseid külmunud kiharaid.
"Mis ma küll ometi tegin! Ma ei tahtnud ju seda!"
"Küllap ma mõistan, lapsuke. Sa oled liiga torm. Enne mõtle, siis tee!" Armas kortsurägastik oli tüdruku näole hästi lähedal. Vanaema kehutas teda üles tõusma, toetades kaenla alt, sest väiksed külmavõetud liikmed keeldusid sõna kuulmast. Ta oli olnud maailmast irdunud. Rahustav pehme hääl tõi tegelikku­sesse tagasi. Loite hoomas alles nüüd, kui jäine oli kogu keha. Vanaemagi tajus, kuidas noor hing ta käekõrval palavles, kuidas tal hambad lõgisesid ja huuled tuksusid. Vanaema talutas lapse saunalavale sooja. Enne leitsakusse astumist silmas tüdruk kössis kogu riietusruumis tihkumas. Vaene väike hoidis kätt endast kaugemal, justkui tahaks valuallikat ära visata. Kui hea, et ta olemas on! Näoke oli pisaraist märg, aga mitte vihane. Mõttes palus vanem õde andestust. Sõnadesse seada, mis südamel pakitses, tundus võimatuna.
Raske õnnetuse järel tühjenes leiliruum kiiresti pesijaist. Vaid krudid jäid lavalaudade alla halli ollusesse.
Puulõhnadest tulvil eestoas pani tüdruk end riidesse. Oleks tahtnud suruda õele hästi lähedale, lohutada, võtta muist valu enda kanda, aga ta kartis. Miski hoidis tagasi. See oli morbe tunne. Tulevik ei tõotanud head. Tinane pilv oli veidi oma raskust kergendanud, kuid püsis endiselt pea kohal. Ema polnud veel rääkinud, isa polnud märganud oma lemmiktütre valust kahvatut nägu. Aga pea ta ei märka!?
Mehed, üks alles hakatis, tarisid uued veepanged pingile. Viskasid hea mitu kopsikutäit kuumadele kerisekividele eelsoojenduseks. Elmar armastas hästi tulist vihtlemist ja sundis selleks ka poissi.
Neli sissemähitud kogu tammusid sõnatult maja poole. Köögilaual seisid veel saunalugude tunnistajatena õllekapad. Lastele ulatati lahkelt mahlakruusid. Salme istus ja võttis pisima ettevaatlikult sülle. Nüüd see tuleb, tundis tüdruk. Esiteks palus ema naabrinaiselt midagi, mis valu vaigistaks. Järgnes õnnetuse kirjeldus. Loitet selles polnud. Milline kergendus ... Vast läheb õekesel nüüd ometi paremaks. Patukahetseja ilmega surus Loite end lõpuks Anu kõrvale. Libistas õrnalt sõrmedega üle pruntpõskede. Seda teha oli ütlemata lohutav. Kogu valupõntsak rinnus pääses valla. Naabriema määriski juba kollast möksi tuikvel kohale.
"See on parim, mis mul on. Saialilledest tehtud," andsid naabriema sõnad lootust.
Läbi köögi mindi kitsasse hämarasse tuppa. Seal oli Loite sadu kordi viibinud, pannkooke kreegimoosiga söönud ja vanaaegseid õnnesoovikaarte vaadanud. Paremal seisis heegeldatud linaga ümar laud, täis kuhjatud vanu ajalehti, ringi keskpunktis nikerdatud küünlajalg. Hõbe selle pinnal oli tumenenud. Pitsivahu ümber seisid kolm polsterdatud tugitooli. Põrandat katsid kaltsuvaibad. Tammemägede kaks last magasid vasakul laias peresängis. Eesriie varjas vaate. Alatine tuttav naabrilõhn püsis niiske ja soojana ruumis paigal.
Seinte taga ja lae kohal surus öö must käsi oma raskusega madalat taluolemust. Üksikud siravad helkurid kõrgel taevalael lasid aimata maailmaruumi suurust. Loite ise sellesama laotuse all astus alati põhjatähe paistel. Terve ta eluea sõudsid ülal suured puhtad põhjamaapilved, kohisesid kased ja kuused. Sellel videvikul kogetud valuvirve jäi esimeseks, aga mitte viimaseks. Neid tuli ja tuleb ikka veel. Esimene lööb siiski sügavaima haava.
Ta istus naabrite peretoas pehmes toolis, kõhetu kogu eritamas saunasuitsu, märgade juuste ja koduvillaste rõivaste lõhna. Õe pisarais pale silme ees ja süümetunne südames, lajatas tüdruk rusikaga enesele vastu kintsu. Lõi nii et kumises, nagu oleks seal sees vaskraha, ning pomises: "Mitte kunagi, mitte kunagi enam." Ometi jäi taevas ühest kohast avatuks ja sealt piilus Heraklese mõõk ...

Seatapp


Jõulueelsetel päevadel saadeti lapsed sagedasti eest ära õue. Vanadel oli toas liiga palju toimetada ja noored olid jalus.
Üksteise järel tulid kirkad talveilmad pimestava sära ja hangedega. Kus sügisel oli lainetanud vesi ning pori, kõmisesid nüüd raudkõvad koorikud ja kiiskasid libedad jäälaigud. Ühel sellisel ennelõunal sörkis Loite kelku lohistades heinamaa poole. Teed valida oli olnud kerge: kõige paremini sobis selleks kraavipõhi, kus tihke lumekord peal ja aimatav libedus all. Tüdruk näris leiva­kannikat krõbeda lihatükiga. Leival oli igas kohas, kust ta kinni hoidis, villase kinda maik juures. Ühtepuhku kargas kurgualune palitunööp lahti. Siis tuli kannikas korraks kelgule panna, kindad käest ära võtta ja nööp uuesti kinni pusida. Loite oli seekord oma igapäevase kaaslaseta, sest väike õde jäi tuduma. Midagi kummalist selles ju oli: iga päev oli tal tulnud magajat teeselda ja sängis püsida, kuni ka väiksem ärkas, täna aga lubati ta kohe õue.
Ümbrus oli tuttav ja samas ka mitte. Kord sügisel oli isa lapsed siia lähedale raieplatsile kaasa võtnud. Puuriita laduma. Metskond, kus isa Elmar töötas, oli andnud loa teha ses ärapõlatud lepavõsas harvendust. Elmar võttis siis koos leppadega maha ka mõnikümmend kõverat kasenässi. Lapsed olid aidanud – isa õpetussõnade järgi – halge riita asetada.
Kraav, sügaval põhjas vesi, juhatab alati – ka sügisel ja talvel – teed koduni. Mustjashallid kulukõrred paindusid kelgupõhja all. Tüdruk tundis nende seast ära raudrohu ja hundinuia – seisid siin külma käes, kuivad, üksildased ja karmid, äratades kummalist kaastunnet. Loite pani isegi leiva käest ja silmitses neid põhjalikult. Nad üllatasid mingi iseäraliku kõrtest imbuva allaheitliku enese­kindlusega. Tüdruk tonksas näpuotsaga haralist raudrohtu ja tõmbus samas kähku tagasi.
Väljas oli enamasti hea olla. Mõtetel oli avar ringi rännata, silmadel kaugele ja palju näha. Ometi ahistas Loite mõttelendu täna üks ebaharilik tunne alateadvuses. Miks ikkagi ...? Miks käskis ema ilma õeta nii vara õue minna? Seejuures lubas ta veel lahkelt:
"Ole nii kaua, kui tahad!"
Saladus surus tugevalt meelekohtades, upitas end välja keset pealage, ei andnud hetkekski asu. Meenus üleeilne jutukatke isa ja ema vahel:
"Ei aita enam muud. Põdur teine. Loomatohter sõnas, et võib sellesse surragi. Vaata, kui närb ta sööma on."
Ema ohkas seepeale, kuid soovitas veel veidi oodata. Mida lapse kõrv kuulis, selle mälu talletas. Järsku nad ...
Loite ütles härmas kõrtele otsustavalt “ei” ning pööras heinamaaservast tagasi. Uudishimul olid kiired jalad.
Küüni ja poolelioleva saunaehitise vahele oli üles pandud lavats. Laudast kostis rahutut ruigamist. Otse tüdruku kõrvalt viis redel saunalakka. Endalegi ootamatult ronis ta libedaid redelipulki mööda kärmesti üles, tegi luugi lahti ja upitas end heinahunnikule. Luugi aga tõmbas enda järel ruttu kinni. Kohe piiras teda sisse kuivade saunavihtade lõhn. Sületäis heinu oli lakapealsele jäänud suvest, kui vend vahetevahel siin redutamas käis. Oli kuulda jalaasteid. Küüni nurga varjust ilmusid hallides vatikuubedes kogud. Tüdruku silmad läksid ümmarguseks nagu tõllarattad, kui ta isa käes suurt pussi silmas. Eelaimus osutus tõeks: presentpõlled ees, läksid mehed nüüd tuldud teed tagasi, teadagi keda tooma! Kesik vingus juba meeleheitliku valjusega. Loite puges sügavamale heinahunnikusse. Ta tundis end salakuulajana, kui surus silmad vastu katusepilu, ise üleni värisedes. Ema Salme seisis kui patune, emailkauss ootevalmilt ühes käes, teisega lõua all villast rätti vastu kõri surumas. Hirmusegune hingeaur lehvis ta pea kohal: oodatav sündmus ei olnud just meeldivate killast. Isa Elmar ja naabri-Vahur lohistasid tugevalt pingutades enda järel roosakasvalget kogu. Looma jalad olid justkui halastust paludes taeva poole. Luugipraost immitses seasõnniku imalat haisu segamini lumevärskusega. Kesik oli jäänud vakka, lamas lavatsil kui hunnik õnnetust, kõrvad laiali, ise väike ja karvane. Salme pühkis looma kerelt pihutäie sinna kogunenud lund ja ta suu liikus lohutavalt. Elmar sammus järk-järgult sea pea poole, ohtlik riist käes. Laps üleval saunalakas haaras kõrsi sülle ja surus neid otsekui kaitseks tihedalt enda vastu. Nüüd ei õnnestunud enam silmi ära pöörata. Ta tõmbas selja kühmu ja litsus heinad kõigest jõust vastu rindu, nagu lootuses tuge või lohutust leida. Kummargil kogud varjasid looma. Ainult ema toimis avalikult, hoides pange tilkuvate punaste piiskade all. Lõpuks see purskus suure hooga, teades teed. Loite tunnetas röhkiva elu lahkumist koos nende jugadega. Silmad pärani, suu erutusest avatud, vaatas väike õrn kogu suurt õudust. Isa pomises tõsise näoga midagi enda ette lumme. Lapse meelest oli just isa see, kes oli soovinud kesikult elu võtta. Nüüd aga ootas suur mees looma nina ees sajus seistes nagu mingisugust abi või andestust. Värinad valgel nahapinnal lakkasid vähehaaval. Looma jalad vajusid lonti. Mehed hakkasid kohe laual lebava kogu ümber sekeldama. Isa toimetas midagi välkuva noaga. Mida täpselt, seda polnud näha, aga võis aimata. Mehe terav nina oli sel hetkel veelgi teravam, lausa kuri. Nii kuri, et Loitel hakkas imelikult kõhe. Kui ta lõpuks end püsti ajas, sadas õues tihedalt pakse räitsakaid, tõmmates vaatemängule hallika eesriide. Suur kuusk kemmergu juures seisis kui must vahimees, rasked valges vammuses käsivarred longus. Maas punetavad verepritsmed kattis halastaja lumi hetkega kinni. Noatera välkus, soe liha auras. Juba seisis Mustugi ohvri päitsis, kintsud ootusärevusest võbisemas. Ahned silmad ja puhevil ninasõõrmed vahtisid üksisilmi sinakasroosat lihakeha.
Pinge hakkas järele andma. Loite märkas nüüd, et tema isiklik keha koos pea ja kätega oli ikka elus. Ta hõõrus silmi ja vähkres heintes, et nähtut silme eest kaotada. Vähehaaval tuli mure: kuidas varjata teiste eest, et ta kõike nägi, kuidas saada peidust välja märkamatult? Loitel oli isegi häbi, et ta sellist verist pilti oli jälginud. Ta puges tasakesi heintest välja, libistas luugiavaust poetades redeliastmetele ja ronis alla. Siis hiilis ta end madalaks tehes kui varas küüni teise otsa varjus võssa. Alles seal tõmbas natuke hinge ja lipsas siis tihedamate metsahaljaste vahele peitu. Siit ei võidud näha ta hirmu ega ahastust. Metsa­servas vajus ta korraks uuesti kägarasse, sest sealt paistis mitu koduakent, mille taga võis piiluda nii mõnigi silm. Oli tunne, et teised muud ei teegi, kui vahivad metsa poole ja näevad ta hirmuseguseid palgeid.
Tüdruk sörkis kaugemale, kuusikuvahelise heinamaateeni välja. Märkas järsku värsket kassijälgede mustrit ja uus uudishimu võttis võimust. Kuhu see Miitsu siitkaudu küll läks? Lugematuid kordi oli tüdruk sellel laial metsateel, isa raadatud ree- ja heinaveoteel, astunud. Printsessina uhkusest särades sammu­nud kuuskedest ja pähklipuudest kaare all. See kuulus ta kodu juurde. Laps armastas seda juba sellepärast, et kännukuningat mängides olid kännud headeks tuttavateks saanud. Kassid küttisid siin hiiri. Miks muidu see pehmete käppade muster sinka-vinka sinakal lumel. Lund sadas lakkamatult, ainult praegu langes see rahustavalt liueldes, mõjudes kummastavalt eelnenud tapatöö taustal. Väike süda tuksus seda meenutades juba ilma kloppimata, uues rütmis, nagu poleks midagi hirmsat olnudki. Lumehelbed ja reeteed palistavad kuused, kuningate sängisambad, sundisid Loite südant rahule.
Kuhu see Miitsu ikkagi läks? Kui tüdruk sammus, andis suur osa pingest temas järele. Oli sama tunne mis reega sõites, kui jalaste all sahises ning hobune kandis õunapuuaiast ja maanteemärkidest kaugemale. Eemalt kihutasid talude sinetavad tuled ree poole, tahtsid sõitjaid kinni võtta, kaasa tõmmata. Lõputud lumevaibad aina libisesid omas rütmis reest mööda. Tüdruk nautis alati reesõitu. Kõik naersid ta üle, sest et ta reel jalad sõidu suunas lamas. Kõhuli heintel, jälgides jalaste alt läbilipsavat teed. Tüdruk ei hoolinud teiste muigel suudest, ta pidi nägema, pidi liikumisse lahtiste silmadega sisse minema. Kõik kuni silmapiirini kuulus temale. Loite aimas ka teiste teede olemasolu. Ainult üks viib välja. Kuid õiget teed ei leia alati kohe üles. Siis tuleb aeg abiks võtta. Kõik sammud, kõik mõtted olid selleks, et neid käidaks ja mõeldaks. Iga jalaaste oli vajalik, sest see oli üks osa teest.
Miitsu kassirada jõudis laia väljani. Juba Elmari isa oli sinna keset metsi juurinud pere loomadele söödamaa. Jupi haaval oli Elmar seda laienenud. Ühte serva külis kaera, teise siilu võttis kartulikasvatuseks. Põhilapid jäid heina­saadude ja ­rõukude päralt. Loite upitas silmad kõrgemale ja kaugemale vaatama. Mitmed valged rõugutared üksinduses vankumatult seismas. Kes ometi elab lume all? Muinasjututegelased ei tunne külma, nende tunded on vaid vihkamises ja armastuses sarnased tegelikule elule.
Asjata vaev edasi sumada: kohev valge vaip väljal oli lapsele kubemeni. Külmetavad jalad tõid Loite tagasi tegelikkusse. Ebameeldiv jahedus levis juba üle terve keha. Tuul oli jälle tõusnud ja keerutas nüüd lumevihureid laia välja kohal järjest kõrgemale. Tüdruk pööras ringi ja asus südamevärinal tuldud teed tagasi sammuma.






Onu Hillar


Loite oli astunud majja, kui kõik seal sees mesilasperena askeldasid. Lõuna ettevalmistus oli täies hoos. Kohe leiti ka Loitele tööd. Tal tuli vanaema näpunäidete järgi nõud hoolikalt loputada ja kuivatada. Köök oli magusamast magusamat praehõngu täis. Panni kohalt tõusis see üles ja enne lõplikku sukeldumist mustendava avause kaudu talvekargusse võttis suuna nina­sõõrmetesse. Ema nägu õhetas pliidikuumusest ja võib-olla ka värske pala ootusest.
"Kas midagist lauale kah antakse?" Seda öeldes särasid isa silmad ukselävelt kuidagi eriti rahulolevalt. Huvitav, mis oli head seatapus? Samas mõistis laps, et praelõhnade vastu pole mõtet võidelda.
"Miks sa ise käsi külge ei pane?" torises naispool moepärast. "Mul iga minut loetud. Mine too ometi vettki! Solgipang ka pilgeni täis."
Isa astus nohisedes avatud toauksest kööki ja sasis, suu veel poolmuigel, pangesangast. Täna võis isegi kodutöid teha.
"Anto, viska sina loomadele ette!" oli emal järjekordne käsk valmis.
Tüdrukud ja vanaema olid lõpetamas lauale kandmist. Parajasti oli pere nii suur, et harilik köögilaud jäi sööjatele kitsaks. Katta tuli suurem lahtikäiv elutoa laud. Massiivne, tugevatel tammejalgadel, meenutas see india templielevanti. Halli värvi teine ka. Kuna pühade ajal tema väiksemast suguvennast ei hoolitud, sai see “loom” just siis toidukuhjade all hiilata. Temast hooliti ja tema hoolis ka kogu perest, kes seest või väljast laua ümber kokku tuli.
Keegi ei pannud tähele, millal välisuks käis. Korraga kärgatas keset hämarust vali "Tere päevast!”
Onu Hillar! Hurraa, Hillar! Neiuhakatised vupsasid püsti ja kukkusid ümber onu tiirutama, nagu oleks valu sabakondis. Bensiinist läbiimbunud nahkjopp visati üle ema laia tugitooli. Onu ise seisis uljalt ukseavauses ja võis rõõmsatest nägudest selgesti aimata, kui teretulnud ta oli. Mehe seljataga pimenevas detsembriõhtus laius külmunud maa: luhad ja heinakuhjad, metsatukad ja üksikud talud, õunapuud ja mesitarud. See maa hoidis inimest kinni. Kes sinna kord elama sattus, tollest ta ka kinni hoidis. Vast ainult masinate ja bensiini abil võis maa ja metsa võimu alt vabaneda. Sellega oligi Hillar hakkama saanud. Peale mootorite jäi onul hakkamist üle ka inimeste jaoks.
Salme pühkis silmad rõõmupisaratest kuivaks ja läitis keset lauda küünlatule. Loite jooksis tagatuppa end üle vaatama. Elmar rahmas püsti ja astus sammukese vennale vastu.
"Tore, et tulid! Just õigel ajal! Võta platsi! Tegime väikesed talgud, nagu näed."
Hillar, kraps noor mees, sättis end pakutud istmele.
"Kere ongi hele. Tundsin juba autoroolis siit tulevat head lõhna, eks see vägisi tõmbas," pilgutas ta tüdrukute poole silma. Loite tundis, kuidas põsed lõid õhetama. Onu oli ta lemmik. Tüdruk ootas alati pööraselt, mil linnaonu läbi astub. Polnud paremat bensiinihõngust onu ümber ega uhkemat ta tumedast vuntsi­triibust. Ja muidugi … ta ei tulnud ka kunagi tühjade kätega. Nagu nüüdki:
"Oot, oot, mul on seal kotis ka midagi. Jõuludeks jääda niikuinii ei õnnestu."
Onu tõstis kotist ettevaatlikult välja musta raske eseme.
"Ma panen teile kõigepealt selle atribuudi käima, muidu siin metsade vahel ei teatagi, mis maailmas toimub."
Sedasinast elukat oldi varemgi näinud. Üks oli just hiljaaegu tummaks jäänud. Elmaril ei jätkunud parandamiseks aega.
Mehed pöörasid paari nuppu ning mahe muusika täitis tuba.
"Mõtlesin siin ise ka, et tuleks uus vaadata. Vennas, see oli sust mehetegu. Vast nüüd jääb mul raha isegi kalifeepükste jaoks. Tartus nägin möödund nädal, ühed hästi ilusad pruunid nagu põdra tagumik, põlvedel nahklapid peal ja taga ka. Mõtlesin, et ostan omale uueks aastaks. Saan uhkustada jahimeeste ees. Põdral kah hea meel omasugust näha."
Jutusumin vaibus koos söögiriistade klõbina ja suumatsutustega. Alles enne teist portsjonit läksid keelepaelad jälle lahti. Algatajaks oli Salme.
"Sa, Hillar, ei teagi, kui suur argpüks su vend on,” sõnas ta kahjurõõmsalt oma mehe poole piiludes.
"Oh sa heldene aeg!" kostis vanaema-poolsest lauanurgast.
Lapsed kikitasid põnevusest kõrvu, endil rasvast läikivad ninad uudis­himust püsti. Elmari nägu tundus kuidagi kohmetult lõbus olevat.
"Räägi, räägi! Mis sa tegid hommikul vara enne kukelaulu väljas?"
Isa muheles juba ette toredat jutuvestmisvõimalust nautides.
"Noh, kuulsin, koer haugub vihasemalt kui muidu. Läksin välja vaatama. Häda ka sundis tagant. Koer klähvis järjest innukamalt. Mõtlesin veel uhkusega, kui tubli koera olen kasvatanud. Valvur missugune! Kuu taevas valgustas ümbrust, nii et kõik maja ümber oli kui peo peal. Ei paistnud vaid meie uus kapsamaa, see jäi metsa varju. Rahustasin koera kaugelt ja püüdsin pimedusest läbi silmata, mis kaliibriga varas seal tegutseb. Arvasin, et metsavend on mesipuude kallal. Hiilisin nagu olin – ööriides ja toatuhvlites – metsaservale lähemale. Nägin viimaks tumedat kogu mulluse peenramaa peal. Imestasin veel, et mis tal sealt võtta on. Sööstsin mehe poole, käed hirmutamiseks püsti. Malakat haarata selle kiiruga ei õnnestunud."
"Jah, ja mina aknalt vaatan, kui vapralt mu mees ründab. Järgmine hetk toimus nii kiirelt, et ei osanud ehmatadagi. Elmar tegi õudse "aah!" ja pöördus põgenedes ümber. Sama häälitsust kordas ka varas ... karu! Sest tema’p see oli! Kui Elmar lähenes, tõusis elukas kahele tagakäpale püsti ja oli inimesest ikka palju kogukam. Mõlemal oli vist küll piss lahti," ei saanud Salme jätta mainimata.
Laudkond müristas naerda. Elmari nägu oli nüüd suti imelik, justkui vapper, aga ka hirmul.
"No eks vana metsaott oli maiustamas käinud ja juba metsa poole tagasiteel. Hommikul nägin, et üks mesipuu oli lahti kistud."
"Tunnista üles, vennas, sul oli hirm naha vahel," usutles Hillar.
"Ei salga jah. Loomal olid kihvad irevil ja kõik toimus nii kole kähku. Kalevipoega must ei saa. Ja seda nüüd küll mitte, et ööriietes oleksin otiga rinda pistma hakanud, naine aknal pealt vaatamas."
Hillaril olid pisarad silmanurgas, ta pühkis need sõrmega ära, enne kui ise oma lugu alustas. Onu lood olid alati väga pikad, aga huvitavad. Tuli ta Põltsa­maa või Aegviidu kaudu, ikka oli kaasas jutukera. Seal kusagil nähti marutõbist koera, suu vahul ja saba jalge vahel, puremas metsapuid nii et pilpad taga. Kusagil röövisid vereröövlid lapsi ja toppisid need vorstimasinasse. Teisalt leiti viimane metsavend lumehangest surnuks külmununa. Lood olid jubedad, aga onu suust kostsid need kui muinasjutt.
Vestlus kulges oma rada, vaheldumisi kostsid isa ja Hillari madalamad ning ema-vanaema kõrgemad hääleregistrid. Teises toas mütsus pall vastu seina: seal harjutas Anto võimlemistunniks sööte. Täis kõht tegid Loite uniseks. Anu pärast tuli aga vägisi silmi lahti hoida. Õde oli vahepeal puhanud ja võis kes teab mis rumalustega hakkama saada. Vastutus oli aga Loitel. Ta liigutas und peletada püüdes pead, pidades läbi lahtise kõrvaltoa ukse väiksema toimetusi silmas. Anu sosistas seal Miitsule saladusi kõrva.
Korraga jutt katkes. Ema tõusis toolilt, õiendas väheke kasepuust kirjutus­laua sahtlite kallal ja tõmbas sealt välja mustas siidpaberis albumi. Justkui imekombel ilmus Hillari püksitaskust fotode nutsak.
"Sul pildid juba valmis," imestas Amalie. Tema oli eelmisel sügisel sattunud ka piltniku aparaadi ette. Fotol astub vanaema prillide välgatades poolenisti valmis betoontrepile, kodupõll ees, käed kanarapsimisest määrdunud. Siis oli alles veel Päta, kelle hundid hiljem maha murdsid, ja Päta kohev saba liputab pildil sõbralikult edasi-tagasi.
"Vanaema," nõudis Loite, "ma tahaks ka pilte näha, nihuta end veidi." Amalie pomises midagi, tegi aga siiski enda kõrval toolil veidike ruumi. Ema ja isa jäid oma kohtadele truuks, võtsid vaid õiguse esimesena vaadata. Kaari jättis samuti loendamatud pisitoimetused ja istus teiste seltsi.
"Ootan’d, pimeloom, las ma vaatan!" Muhkudega kaetud ja töödest parkunud sõrmed hoidsid ettevaatlikult päevapilte. Amalie jaoks oli paberil allesjääv elav kujutis möödunust, mis püha ja tunnustust väärt. Loite sirutas kaela pikaks. Nii nägi ta teiselt suuremalt fotolt ema, naabritädisid Hildat ja Magdat ning Kase-eite. Kõik nad istusid naerukil nägudega vanavanaema Alma õunapuu all ja vaatasid pildilt vastu. Kolm igipõlist maanaist ja üks maale eksinud kultuuriinimene. Toolijalad Salme istumise all olid fotograafi iga viivitusega vajunud järjest sügavamale mulda. Ema käed olid süles risti, jalad tooli all kramplikult konksu tõmmatud, et ei oleks näha, mis jalas on. Loite sosistas etteheitvalt:
"Ema, mispärast sa sõnnikused kalossid jalga jätsid, mina küll poleks jätnud!" Ema peitis kohmetuse nalja taha: "Kui mul iga päev nendega käia sünnib, küll siis sünnib pildi peal ka olla."
Õitevahu tagant paistsid aiamaa ja siblivad kanad otsekui lumelapid. Ema kalossid tekitasid Loites haletsust. Ta mõtles vanaemale ja nägi selgesti suurt valget sirelit, sõnnikuhaisu levitava lauda lahtist ust, tühja lüpsipinki ning vanaema ennast kausist teri võtvat ja "tip-tip-tip" kanu kutsuvat. Amalie kollakasrohelised silmad sätendasid mõnusalt.
Järgmisel pildil paistsid nemad kolm. Ka tema oli seal ja ema, nägu lõkendamas kui präänikumüüjal. Valge siiliharjasega vennas pistis tikreid mõlema suupoolega ja vaatas kavalalt piltniku suunas. Anust oli nähtaval ainult kukal, muu jäi fotolt välja. Kükitava kogu nina oli otse tikripõõsas, nagu poleks jäädvustatav hetk üldsegi tähtis. Otsekui oleks okkalise põõsa keskel see kõige magusam mari või mingi enneolematu eelajalooline putukas. Loitele tundus, et ta tahaks kohe praegu selga panna sama roosatriibulise kajakatega kleidi, mis fotolgi. Alevist tulnud õmbleja oli eelmise suve hakul teinud kahele sõsarale ühesugused sitsikleidikesed. See oli tüdruku meelest ilusaim riideese, mis tal iial olnud. Lõige oli täiskasvanulikum kui õel, pihast sisse töödeldud, Anul aga ülalt titalik.
"Kus Anu on?" Otsekui maailmalõpust jõudis tüdrukuni see küsimus.
"Mängis seal kassiga," vastas ta tõreda kohkunud häälega. Seitsmes meel adus halba. Vanaema poole põrnitsedes lausus tüdruk areldi:
"Vaatame sängi alla … Või ehk on laua all.” Õe tavapärane teguviis kaduda põnevatel momentidel laua alla andis veel lootust. Aga seitsmes või kaheksas meel, võta sa kinni kumb, ei eksi. Väike õde oli kadunud kui tina tuhka. Isagi oli läinud, ainult selle vahega, et kõik teadsid, kuhu. Nii maadligi tegelane kui Anu oligi, ei saanud ta ometi põrandaprakku vajuda.

















Õhtu hakul


Aga keda polnud kuskil, oli punnpõsk. Täiskasvanud hakkasid kätega vehkima, erutatult seletama. Oleks isa kodus olnud, oleks Loite kohe keretäie kätte saanud, et last ei valvanud. Emalgi oli käsi suurest kohkumisest tõusmas, aga sakutama ei asunud. Otsiti veel laudast ja heinaküünist. Kanad õrrel koos kukega tõstsid kõva kisa, kui järjekordne otsija läbi lauda tuiskas. Aimdus ei olnud Loitet petnud: kui õde Miitsule kõrva sosistas, oli mingi hääl alateadvust hoiatanud. Või oli see Pallipoiss, kes tahtis sõpra säästa? Loite kahetses, et ta kunagi ei usu oma salahäält õigel ajal, vaid alles siis, kui on juba hilja. Tüdruk pistis pea aknast välja, aga tõmbas selle kohe jälle tagasi, sest saabuv õhtu hirmutas. Akna taga seisid kurjakuulutavad kuused, kõiketeadvad, ent ometi kindlalt vaikivad. Ema ja onu hõikusid seal tihenevas hämarikus üha edasi, tõsi, järjest väheneva lootusega. Anto tuulas ringi lombi ja maantee ääres. Vanaema ja Kaari kordasid metsakajaga võidu Anu nime teeäärses sarapuuvõsas. Loite püsis kogu selle tohuvabohu aja õige vagusi. Ju ta teadis, et muretsemine ei aita: Metsavana oli kindlasti kutsunud õe oma hütti ja see asus kaugemal, kui pere hääled ulatusid. Loitegi oli tema majas viibinud koos oma sõbra Pallipoisiga. Hiljem olid nad alati kodutee uuesti üles leidnud. Koos seltsilisega pimedas liikuda polnud üldsegi hirmus. Ometi oli nüüd kogu Loigu talu hubasus ja soojus kadunud, haihtunud koos pere noorimaga. Hirm saatjaks kõikjal, kus nad otsisid ega leidnud. Ema andis käsu käia naabrid läbi. Igasse ilmakaarde saatis ta ühe otsija. Tagajärjetud olid ka need ettevõtmised. Laps oli kadunud kui vits vette.
Mets maja taga vajus sõnatusse hämarusse ega andnud oma saladust välja. Kõige tipuks tuli naabri Peeter neile, seljas katkine jope, mille varrukasse hiired millalgi pesa ehitanud, peas võidunud eimiski. Keset rasust mütsinahka, otse pealael, ilutses nööp. Loitele oli alati tundunud, et see on seal selleks, et vähe omapärast naabrinoormeest üles keerata. Mütsi paelad olid lõua alt lipsu seotud. Peeter hoidis oma peakatet. Seda ei tohtinud ära võtta, muidu oleks tema pea lõhki karanud. Kui keegi tegi mütsist juttu, haaras Peeter kahe käega peast kinni, naeratas andekspaluvalt ja ütles veniva valulise häälega:
"Hääd õhtat … näet, piaki kodu minema.”
Hilda rääkis, poiss olla kord pisikesena heinakoormalt kukkunud ja nii õnnetult, et otse kännu otsa. Sestsaadik see müts ja põrunud pea. Kui Hilda teised lapsed hiljem kodust lahkusid, jäi Peeter vanale emale toeks.
Peeter ajas nüüd käsi mudides Salmega juttu.
"Es ole siss mitte koskil vai? Ma otsi kah." Peeter hakkaski silmi pööritama ja tõstis moe pärast lauakatet.
"Ot’se tunamullu kanamuna laudast. Kikas olli valge kana nii ära irmutanu, et tuu tei sita sisse nahksit. Esiki noid ei leidnu üless. Es ole muna. Ot’se lehmasõimest ja lakast, sõnniku sehest kah. Vaid vaglad. Tõnekõrd õkva on sääne päiv, et ei leia."
See jutt ei lohutanud kedagi. Hirm puges iga hetkega aina sügavamale. Peeter sai emalt kesikukäntsaka ja tegi minekut.
"Näe, selle looga siin ei ole jõudnud veel soolikaidki ära puhastada," kurtis ema. Loite puges ema külje alla, püüdes lohutada. Suur silitas hajameelselt lapse pead. Pilk aknast välja suunatud, püüdis ta mõistatada, mis sopid on veel läbi vaatamata.
Peeter, jope hõlmad laiali, kargas naljakate hüpetega üle hangede. Küllap peletas eemale hirmujudinaid, mis mets tekitas. Mustu jooksis lõrisedes ta kannul, üritades taldu naksata. Tema meelest polnud selliselt hüppaja õige mees.
Kuused kohisesid, öötaevasse kogunes kaugetest maadest ja meredelt võõraid tumesiniseid pilvi. Loitel hakkas kõhe, sest enam polnud asi õige. Tookord oli Metsavana habet siludes sõnanud:
"Hakka nüüd minema. Öö sammub üle maa, teised muretsevad, et sa koduteed üles ei leia.” Kui tüdruk lõpuks üle lävepaku astus, polnud pere veel ta kadumist märganudki. Kuid nüüd oli teisiti. Et muremõtete vastu võidelda, võttis ta kätte aabitsa:
“Meie kiisul kriimud silmad,
istus metsas kännu otsas.
Piip oli suus ja kepp oli käes,
kutsus lapsi lugema …”
Vanaema nägu lõi nii kenast lugemisoskusest rõõmsalt särama. Tõsi küll, ise oli ta seda salmi ju lastele õpetanud …
Korraga tõstis Loite oma silmanööbid üles ning nägi, et ema ja kõik ülejäänud vaatavad pingsalt läbi mustja klaasi öhe. Sealt kostis põrinat ning küüni varjust vuras keset õue korviga mootorratas, kiivrites mehed peal. Uus häda oli kaelas. Mustu kuulutas seda häda kohe ülivaljult. Loite pillas raamatu. Nii vihast Mustut polnud ta veel iial näinud.
Nahkkuues siledalõualine jättis mürina seisma, kargas sadulast ja ähvardas ligitikkuvat koera säärikus jalaga tabada. Oli selge, et asjamehed olid küla­nõukogust. Mustu taganes lõrisedes vöörusse, vasturuttava perenaise riiete varju ja vahtis sealt sisenejaid. Võõrad olid äraseletatud rangete nägudega. “Tähtsust täis,” oleks vanaema öelnud, kui mehi kuuldeulatuses poleks olnud. Meeste saapad kriuksusid, kui nad üle läve kummargil sisse astusid.
"Tervist seltsimees, tervist ... tervist," noogutas vanem ka Amalie ja onu poole. Lapsi ta nagu ei näinudki.
"Meieni on jõudnud teade, et teie peate rohkem loomi kui lubatud. Põllumajanduse edukas üleviimine suurtootmise rööbastele nõuab sellise nähtuse väljarookimist täie rangusega. Teie mees, seltsimees Sepp, saadeti 49­ndal Siberisse, kas olete selle juba unustanud?" Nüüd vaatas kiivrikupli alt jäine pilk naisele otsa, nagu tahaks teda maa külge naelutada. Salme paled vajusid lohku. Ta püüdis alandlikku naeratust suunurgile manada. Välja tuli midagi grimassi sarnast. Vanaemagi seisis, käed abitult rippu, kui võlla all. Loitele mõjusid kuuldud sõnad aukartustäratavalt.
"Aga mitu siis on lubatud? Mul on üksainus lehm, üks põrsas, kolm lammast ja kanad. No ja Uku on ka," nentis ema värisev hääl.
"Meil," vanem osutas nimetissõrme kui odaga noorema suunas, "on andmeid, et on rohkem. Näidake, kus see laut teil on!"
Asjamees silmitses kahetsusega oma läikivaid säärikuninasid ja puhvis kalifeepükse. Teise mehe näolihased ei näidanud ühtegi tundevirvendust välja. Läbi vööruse astuti lehkavasse lauta, kus need kahtlusalused elutsesidki. Mehed seisid, paber ja tindipliiats pihus, keset umbsust ja lugesid loomi üle. Lehmaga oli lihtne. Ühte andis öelda ja sõrmega tonksata vaid üks kord. Et Maasu kõht punnis, sellele need suured ja tähtsad tähelepanu ei pööranud. Loite oli juba valmis rõõmsalt sädistama, et jaanuaris peaks Maasul väike vissi tulema, sai aga veel sõnasabast õigel ajal kinni. Meeste tõsine kõrkusemask ajas tüdrukule nüüd naeru peale. Igal juhul ei passinud see kokku virtsa, sõnniku ja laudahäältega.
"Mitu siga on?" kirtsutas vanem nina ise seasulu poole piiludes.
"Üks, aga teda ei saa õieti veel seaks nimetada, põrsas alles teine ja niru sööma," oli Salme lõpuks oma hirmu alla neelanud. Tal oli hea meel, et kesik, see ülearune, sai õigel ajal eest ära. Ega liha ikka üle lugema hakata.
Lambad ja kanad mehi eriti ei huvitanud. Õige arv tundus olevat. Hobune oli ainus luksusese, aga üks oli lubatud. Tehti kiired taganemissammud. Lõpuks jälle värskema õhu käes olles lausus tähtsam:
"Hästi, hästi, küllap oli eksitus. Sellegipoolest … mis pole lubatud, pole lubatud," seejuures vilksas ta uudishimulik pilk tagatuppa, sealt nagu midagi otsides. Tagaotsitavat ilmselt leidmata ulatas ta paberi Salme suunas:
"Pange siia oma allkiri, seltsimees." Justkui lahkem oli see toon. Mees seisis, käsi puusas, kuni ema veidi kramplikult oma allkirja kirjutas. Mustu urises endiselt. Võõrad ei leidnud sugugi ta silmis armu. Pealegi levis nende riietest loomanaha kirbet lõhna, mis koera ärritas.
"Siin metsaserval elades tuleb olla eriliselt valvel. Pange välisuks mitme­kordselt lukku, jälle on metsavendi nähtud,” surus noorem esimest korda läbi hammaste. Soni pandi tagasi pähe ...
"Jaa-jah, küll me juba ..." ruttas vanaema kinnitama. Seda need kaks enam ei kuulnud.
"Mis nad sest tagatoast seirasid?" tahtis Hillar teada. Ema vastas kibedat naeru tagasi hoides:
“Ega muud kui jõulukuuske."
Hetkeks valdas kõiki kergendustunne. Kohe meenus aga jälle Anu. Laps, issand jumal, ja väljas juba korralik pimedus! Hakati uuesti otsima. Seegi lohutus, kui muud teha ei oska. Lakast ja heinavirnast, kemmergust ja Mustu kuudist. Vanaema, lõplikult väsinud, seisis keset kööki, silus lillelist põlle ja liigutas vaevukuuldavalt oma hambutut suud:
"Oh heldeke, mis nüüd küll saab?"




Anu


Anu oli ütelnud Miitsule: "Lähme!" Selles sõnas olid koos kõik ta soovid ja solvumised. Ta oli otse pahane. Pahane isa peale, kes nende orika ära oli tapnud. Muidugi arvasid kõik, et ta ei tea. Aga ta teadis palju enam, kui keegi oskas aimatagi. Selleks et teada saada, tuli vaid vaikselt laua alla hiilida ja seal imetasa hingates kuulatada. Nii ta pärast hommikusööki tegigi – kikitas seal kõrvu pärast Loite õuesaatmist. Isa ja ema olid arvanud, et ta magab, aga ta oli kaval kui rebane, või nagu isa ütles: nutikas nagu nuudel! Ta oli surunud varbad vastu külmi põrandalaudu ja hiilinud kööki laua alla. Seal siis olidki kostnud isa sõnad: "Täna tõmbame tal kõri maha."
Seepärast oli nüüd Anul peas kindel plaan minna tädi Hilda juurde ja pakkuda end naabripere lapseks. Hilda oli juba ammu teda endale tahtnud. Ei tulnud enam kõne allagi olla oma mõrtsukast isa laps! Kui teised puurisid pilgud albumisse, siis oligi paras aeg. Must jänesekasukas selga, kibekähku rätik ümber kaela ja vildid jala otsa. Isegi läikivatest kalossidest otsustas ta loobuda, et ainult kiiremini minema saaks.
Õues oli väga vaikne. Vanaisa ja isa rajatud elumaja, loomalaut ja põhu­kuur – kõik üks rait – oli vägevatest palkidest ristnurka üles raiutud hoonete kolmnurk. Juba asutasid hooned tukkuma. Talvetaeval püsis veel valguskuma ja vaikinud mets oli kutsuvalt avali.
Anu tundis teed. Hanged olid kohati kõrged, kohati talutavad. Suuri, ülepea ulatuvaid lumekuhilaid tundus olevat ainult õunaaia servas. Juba oli ta neist õnnelikult möödas, Miitsu südikalt ees. Looma saba oli otsusekindlusest nõnda püsti, et tüdrukul ei tekkinud oma ettevõtmises kahtluse raasugi. Kooriklumi krõgises väikeste viltide all.
Nii nad rühkisid, kass ees ja Anu püüdlikult ukerdades järel. Keha läks pinevusest ning üles-alla sumpamisest kuumaks. Miitsu kindel sabalipp paistis juba natuke vähem kindlana. Kiisu pööras millegipärast vasakule, tüdruk talle järele: küllap loom teab lühemat teed. Metsarada oli kõvasti kinni tuisanud, aga lumi kandis. Metsa uks oli lapse ees pärani lahti ja sealt tungis sisse pakasene videvik. Südi hing ei heitunud ikka veel. Mürin maanteelt ütles, et eriti sügaval metsas ta pole. Paremal kumas puude vahelt tulede nelinurk. Küllap naabrite elutoad. Ainult Anu ei suutnud kuidagi nendeni jõuda. Teerada oli nagu rajad ikka, üksnes järjest kitsam ja puude palistuses. Laps oli siiani veendunud, et kõik ettevõtmised varem või hiljem lõppevad. Naabrid ei elanud ju üldse kaugel, millest siis ometi see vaevalisus ja aeglus nendeni jõudmises?
Kõrgel puude ladvus tõusid ja vajusid hallid lumepilved. Mets ümberringi saabuva pimeduse eel ähvardas tummalt. Anu astus ja astus, vajutades vilditäisi lund maa ligi. Teest kõrvale kalduda ta ei julgenud, südikusest jäi siiski puudu. Miitsu lehviv sabajupp viis silmist paar pisarat veerema. See kass on suur valevorst! Kuhu ta läheb sellise enesekindlusega? Ees oli vaid mustav metsa­süda, taha kiigata tundus ohtlik. Võib-olla lähenes sealt tohutu jääkaru, valged käpad harali, valmis igaüht pooleks pitsitama. Anu hakkas tasapisi sörkima. Alul aeglaselt, siis üha kiiremini ja kiiremini, nii nagu hirm pesa punus. Oi kui kohmakalt see välja tuli! Vildid takerdusid lumekoorikusse, jalanõud nägid juba välja kui siilid. Rätik suu ees härmas, kasuka tume karv pakasest jäine, jõudis tüdruk lõpuks metsast läbi valgele lagendikule. Maailm ta ees ei tundunud olevat enam vaid tema päralt. Nüüd jooksis ta juba käed tiibadena laiali, meel hirmul. Tuled vasakul ning maantee hääled olid haihtunud. Millegipärast tuli talle meelde isa jutt, et kogu kõrge ilmaruum ülal on täis kõnet ja muusikat, kuid Anu ei tabanud ainsatki heli. Ükski hääl ei kuulutanud: "Siin Tallinn! Algab “Päevakaja”!"
Hingeldades jäi ta seisma teisel pool tühja välja, kus tõusid ja vajusid lumelained. Metsamüür ees ja taga alustas kohinal öötantsu, kased kiunusid, kuused ägasid. Anu kuulatas esmalt hämmastuses neid mühinaid, siis, iseenda väiksust tajudes, hakkas tal miski kurgus kipitama. Ta sai aru, et seisab ihuüksi keset lumelagendikku. Pisarad tahtsid iga hetk välja pursata.
Korraga silmas ta lumel reejalase jälgi. Sellise mustri jätsid vaid Uku ja regi. Ja kas mitte eemalt kuusetukast polnud kuulda kirve koksatust? Süda pumpas hingematva kiirusega – laps aimas lahendust. Ta pigistas silmad kõvasti kinni, surus käed rusikasse ja jalad tugevalt maapinnale ning tahtis kõigest hingest olla mitte inimene, vaid kuu, mis jälgib ja teab toimuvaid sündmusi täie kindlusega.
Kraaksatus lõhestas korraks saabunud vaikuse. Suur lind lehvis kohinal vastu tuult sihiks kuuselatv. Teist korda kaikus eemalt kirvehoop, seejärel mütsatus ja kaja. Siis jäi jälle vaikseks. Värisemapanevalt vaikseks. Anu sees hüples kiikhobu koppadi-kopp. Keegi andis sellele pidevalt hoogu juurde: koppadi-koppadi-kopp! Ta tormas üle välja sinnapoole, kus siht, sinnapoole, kust kostis ptruutamist.
Seal nad olidki – isa ja Uku. Pahameel seatapu pärast oli kadunud, naabri­Hilda ununenud. Kallimat kui ree juures askeldav vatijopis kogu polnud terve maamuna peal olemaski.
Elmari silmad läksid last nähes hämmastusest suureks. Pesa pisim, isa kallis Upsi, veeres kohale nii pika maa tagant. Koduni oli vähemalt paar kilomeetrit. Ilmaski polnud lapsed nii väiksena talle metsa järele tulnud. Ta ei suutnud kohe uskudagi. Ometi oli see pisike hirmunud olend tema Upsi mis Upsi!
"Tohoo pele, mis nali see siis on?" tegi ta kurja vanemliku näo pähe. Südames võttis võimust hoopis uhkustunne nii tragi lapse üle.
"Issi!? Arvasin, et Metsavana. Ma enam ei tee. Hilda tahtis mind enda lapseks. Näe, võtsin Miitsu ka seltsiks ühes," niutsus laps isa vatijopi sisse. Elmar ei saanud mõhkugi aru: väikseke palus midagi andeks, oli heitunud, aga mis siis oli õieti juhtunud?
Anu ja kuusega koos reel kodu poole sõites selgus pikapeale läbielatu. Isal vajus suu naerukile. Muiet püüdlikult varjates surus ta põsed õhku täis, pressis lõua vastu kaela, ajas silmad pungi ja oli rohkem kodujänese moodi kui Elmari nägu. See nali oli last alati rõõmustanud. Pilved haihtusid. Last haaras nüüd isa süles sooja turvalisuse uinutav õdusus. Vägisi haigutas uni suunurkades.
"Issi, miks sa kuuseoksi viid? Kas trepi ette jalapühkimiseks nii palju vaja on?"
"Kas sa ei mäleta eelmisi jõule? Siis tõime kuuse tuppa. Reel on ju päris metsapuud ise! See suurem pidi teile hommikul üllatuseks olema, teine läheb onu Hillarile linnakoju. Sina leiad ka kõik kingitused esimesena üles. Kust sul küll see rutt tuleb, Upsi?"
Öö venitas varje pikemaks. Päevane aeg sai sedapuhku ruttu otsa. Upsi, pesamuna, oli õnnelikuna pere rüpes tagasi. Taluseinad, madal lagi, pigi ajav ahjupind olid nii rahustavad, otse uinutavad, et lapse laud aina vajusid. Peas vaid keerlesid edasi mõttekatked. Metsahiiglased seisid kahel pool inimaset kindlate valvuritena. Anule ajasid nad nüüd isegi naeru peale, nii tugevad ja kurja eest kaitsvad tundusid need praegu, ja tema oli kartnud! Ema murekortsud olid silenenud. Ta vaatles õrnalt magama sättivat maimu. Lapse ripsmed lõtvusid, üks käsi hoidis nukku kaenlas, teine sirutas üle pea unenägusid haarama.



Jõulude ettevalmistusõhin


Viis minutit üle poole üheksa, kui jõululaupäeva hommik veel poolpime­duses lebas, avanes suure toa aken ning sängisoojad tekid-linad asetati aknalauale tuulutamist-kloppimist ootama. Algas eriline päev. Vanaema juba koristas. Viimases kui pajas pliidil soojenes vesi, küürimisvahendid tantsisid kappidest välja. See oli võimas suurpuhastus, suurim, mida keegi kunagi näinud. Lapsed tõusid kui üks mees selle sagina peale üles. Anu teadis samuti, et tulemas oli midagi erilist, harukordset. Kolm tüdrukut – ja kolm vana põlle seoti mitmekordselt ümber piha. Loite kirjulilleline oli nii suur, et mahtus mitu tiiru ümber tema.
Anto hoolitses meelelahutuse eest. Onu toodud raadiost kostis poisi vajutuse peale marsimuusikat. Suur Lenin oli ikka üllas ja lüpsjad-karjatalitajad ületasid piimalüpsiplaani. Jõulutunnet sellest ammutada ei õnnestunud. Aga pere kavatses luua seda ise.
Loite läks kööki ning otsis endale pehme laia lapi.
"Need on üleval pliidiserval," hõikas Kaari möödaminnes, "panin igaühele valmis."
"Sul ka vaja, hoia need endale," vastas Loite äärmiselt asjaliku tooniga. "Ja vaata ette, ära prahi sisse astu!"
Ta oli varunud juba sügisel endale suure bembergitüki kleidiriiet. See seisis ja ootas oma aega suveriiete kompsu all. Lõhnas naftaliini ja koide järele. Otstarve pühendab abinõu. Mõtelda vaid, sellega sai välja tuulata kogu mööduva aasta tolmu!
Kui tore oli see jõuluaegne suurpuhastus! Loite teadis täpselt, kus tolm peidus oli, leidis üles viimse kui tolmurulli, mis oli end koos juuksekarvadega suureks ja rasvaseks veeretanud ning mõtles, et on kindlas kohas. Koivastsed, ämblikud ja muud mutukad-putukad keerlesid ümber Loite tuiskava harja. Pangest tuli oivaline sooja vee kosk ja seebivaht ning pühkis kõik oma teelt. Ka kirpude armee. Põrandapragudesse oli elama asunud terve leegion neid hüppajaid. Anu toksis laudade vahesid ise ätsitades: "Kas sa saad minema!" Seda satikate sadu, mis pang pange järel uksest välja kanti, oli võimatu loendada. Oli tõepoolest rõõm elada mitte kirbu, vaid inimesena.
"Ma pole kunagi sallinud, kui naised koristavad," porises Anto. "Kas mina pean nüüd veel teil aitama esivanemate riidekappi liigutada!" Sama kapi jala varju oli poiss kunagi aastate eest peitnud oma kirurgipilgu alt läbi käinud ema käekella, põhjalikult läbi uuritud ja sisemuseni palja. Karistuseks oli olnud kõva keretäis nii noores õrnas eas jõmpsikale, kui ta sel ajal oli. Siis oli Anto palunud andeks ja tõotanud, et kui suureks saab, ostab emale roosilise roobi ja kullast vaasi …
Kui riidekapi tagant olid tolmurullid ja mis kõik veel välja kraamitud, mindi vöörusesse. Ainus, mille ülihoolas Kaari puutumata unustas, oli peegel kapiukse siseküljel. Sellele jäi kärbsesitamustris kiri meenutama möödunud suve tiivuliste elu-olu.
Vähehaaval saadi iseendi tegutsemisest hoogu aina juurde. Ainult Anto vedas poiste moodi lõnkudes jalgu järel. Järjekordset põrandapesuvett välja kandes sõnas ta üleannetult:
"Raske teine … Kas lugesite üle ka, mitu kirbulaipa siia raskuseks väänasite?" Ise tõmbas harkissõrmil läbi jonnaka siilisoengu ja astus paljapäi külma detsembripäeva. Pang seejuures ei tundunud talle järele vaatajatele sugugi hirmraskena.
Nad kloppisid vaipu, mütsid peas ja vildid jalas, et ainult pakane ei näpistaks. Astusid siis tagasi tuppa, üle ema ja verivorstipudruga kausside. Salme tegi põnevat tööd. Oli küll hiljaks jäänud selle jõulumeeleolu loomisega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Lehter soolikaga ühes, kulp verise tangu­pudruga teises käes, käis kogu protseduur imekiiresti. Lups! vuhises kulbitäis verist massi avausest sisse. Vorstisoolikas väänles mõnust, paksenedes silmanähtavalt. Parema käe sõrmedega surus ema klimpi järjest sügavamale, kuni põhjas enam ruumi polnud ja tore ussirõngas seoti suust kinni. Kui rõngaid sai paras jagu, pandi need suurde potti tasasele tulele keema. Puupulgaga tuli Loitel proovida, kas vorst on juba küps. Kui verist vedelikku enam välja ei visisenud, võis vorstirõngad ettevaatlikult suurde kaussi tõsta. Puntrad jupilisi köisi viidi sahvrisse külma.
Koristades jõudis see pikk toimekas hommikupoolik lõpule. Keskpäev võttis juba vastu maja, kus kõik oli omal kohal, puhas, läikiv ja tuulutatud. Köök jäi veel pilla-palla. Selles mulises, auras, podises nüüd iga leeaugu kohal miski ettevalmistuslik ja salajane. Enam ei saanud pliidil olevat paljaks veeks nimetada, sest igas pajas oli ka midagi muud lisaks vedelikule. Isa sättis juba halge ahjusuhu. Külmavõetud vissid susisesid vastu. Kurjalt lahmas sinine leek, sundides vesise virina vakka. Tuba võis uue soojalaine eel end õdusamalt hakata tundma.
Kogu koiduaja polnud Elmarit toa juures näha olnud. Teadagi, mis ta hommikuti tegi: uuris oma viljapuid. Luges kahjustusi ja pahandas jäneste peale, kes kaltsud koore ümbert nutikalt lahti harutasid. Ikka ja jälle ohkas ta oma hoolealustele:
"Küll ma neile põrgulistele näitan uut ja vana," ning mässis tüved kuni võrani uuesti kinni. Mesipuude vahele jõudnud, jäi ta iga taru ette kuulatama. Tühi või täis vaikus, elav või surma küüsis taru?
Järgmiseks pereisa tegevuseks oli kuuse ettevalmistamine. Elmar sahmas paar korda kirvega varre otsa. Oskuslikult täksis ta poolkaldu maha mõne laastu, kuni jõuluhiilgus mahtus ristikujulisse puust kuusejalga. Selle aasta kuusk oli sama tore kui eelmistegi omad – latv laeni, alumised laiad oksad vastu põrandat.
"Nende alla saab pesa ehitada," arvas Anu. Isa saagis ära veel ühe oksa, vaatles puud igast küljest ja jättis siis toasoojusse sulama. Kaari pühkis ära prahi, mis metsaasuka sissetulek oli põhjustanud, ning asus ehtimise üle plaane pidama. Kingakarp jõuluehetega oli lakas matsakas raske kaanega kirstus ootel terve aasta. Nüüd oli ehete hindamispäev kätte jõudnud. Lapsed oskasid pärast nii pikka ootusaega neist lugu pidada. Tõtt öelda tulid Anule jõulud sel aastal esimest korda alles täie teadmisega.
Kaari ei rääkinud esialgu, mis nüüd ees seisis. Ta lihtsalt kutsus nooremad endaga ühes toalakka. Ka Loitele oli see käik talvekülmas esimest korda. Suvel oli ta seal mõnikord maganudki, aga nüüd, sellise pakasega, polnud mingit huvi olnud lakka minna. Temale, kes kõike ümbritsevat elustas, mõtles puudele nimed, tegi värskest õhust endale sõbra – temalegi tundus see käik erakordne. Ta oli küll kuulnud öösiti nõrka, vaevalt tajutavat heli, mis tekib, kui keegi ronib tapeedi taga, ja mõnikord kiiret krabinat piki seinaäärt ning ükskord tiksus ta peatsi kohal seinas kilk. Helinaid seostas ta jõulukarra ja klaaskiikhobuga, kes ei mallanud pimedas pikka aega oodata ning tegid majas vahepeal ringkäike. Oli põnev minna vaatama, ons ettekujutus ka tõsi.
Küünist teisel pool heinavirna viis redel laudapealsele. Sealt ohutult üle saada oli tegu, sest mitmest kohast immitses valgust. Lagi oli mäda, vanadus­nõtrusest või millestki muust. Et loomi külma eest kaitsta, pani Elmar aukude katteks heinu. Kuid need mõned sületäied ei luutnud läbi lae kukkumist. Üks ohutu rada siiski leidus ja see oli lastel suvel kindlaks tehtud. Läbikukkumist seal karta polnud. Kaari hoidis oma pisiõdesid nii väga, et ega ta muidu seda käiku ilma kindel olemata ette võtma poleks hakanud. Plikatirtsud hoidsid end vanema õe selja taha ning koos otse räästa all üle härmas õlesasi roomates jõuti sihtpunkti. Seal oli veelgi põnevam kui laudapealsel. Südame põksumist ei põhjustanud enam hirm lehma selga sadamise, vaid peaaegu ajalooliste ämblikuvõrkude ees. Kohtumine koloneli mõõkadega hirmutas ka natukene – kes teab, võib-olla lamasid nende vahedad terad mustades tuppedes samas kirstus kus hele jõulurõõmgi. Nii tumedaid kui helgeid saladusi oli peidus vana kirstu raske kaane all.
Loitet-Anut hingasid sügavalt sisse. Palav julgustükist osasaamise tunne haaras kogu keha. Loitel isegi näris miski rinnakorvis, mingi kummaline õnne­lutikas. Lakaakna hallusest paistsid raagus õunapuuladvad. Kollakasroosast talvetaevast pudenes üksikuid suuri räitsmeid. See rahustav pilt sisendas tüdrukutesse julgust. Kirstu kaas kriiksatas. Kõik kolm olid selle sisemuse kohal kummargil, sest ei tea ju, järsku lippab mõni saladus peitu ilma nägemata. Aga siit pimedast põhjast vulpsas koos vanavanemate kapilõhnadega välja hoopis kartus mingi tumeda ees. Kartus, et minevik hirmutab tuleviku ära. Pime kirstutäis surus äsjase julguse maadligi. Taskulamp valgustas kitsa triibuna teed otsitava juurde. Kaari asine ja kindel hääl rahustas väiksemad maha. Mõõgad ei tõusnudki kolonelidena püsti, keegi ei käratanud: "Käed üles, muidu torkan!” Nii et kõik oli korras. Kolmandast, mitme lehviga seotud kingakarbist piilus karda. See ta oli!
Kingakarp Kaaril kaenlas, roniti tuldud teed lakast alla ja kiirustati tuppa tagasi. Seal tõsteti kõik suure toa diivanile ning laotati laiali. Ehted olid segamini ja küünlarasva täis tilgutatud. Kahvatud klaasmunad, üksik Lumivalguke, klaasjääpurikad ning ­hobu, sama armas kui eelmiselgi aastal. Mõned kortsunud paberlilled ja linnud igatsesid veel kord pidustusest osa saada. Lõpuks tulid pabervanikud esile. Kindlasti peab olemasolevale toredusele lisa valmistama. Kaari huuled pomisesid kuuldamatult mõne katke ning käed haarasid valge lehe järele. Lihtsaim viis kuuserohelisele värve juurde saada oli lõigata mitmekordselt kokkulapatud paberit, millest siis lahti võttes ilmusid kui võluväel barokklossid ja lumehelbed – kogu imemustrites võlumaailm.
Loite oli kuulnud kinke jagavast näärivanast ja nääriõhtust räägitavat. Kuid vanaema kasutas sõnu “jõul” ja “Jeesuke”. Loite teadis, et lapsed peavad lugema salmi või laulma kinkide eest, ja kahtlustas, et õhtul pidi olema jutukas ja mõnus. Ta ei tundnud end ses osas just sõiduvees olevat, tahtis hoopis olla üksinda ning mõelda vanaema maalitud sündmuse üle: kes on Jeesus-laps ja miks jõulud on olemas. Kuigi värskust immitses kuusest, toapuhtusest ja ehetest, tundis Loite, et suures elutoas, kus ahjust õhkus kuuma, oli umbne. Ta ajas palitu selga, astus vöörusesse ja sealt trepile. Katuseräästas rippuv jääpurikas meelitas ennast haarama. Tüse purikas peos, eemaldus tüdruk metsa varjus kodumajast, hakates tegema kraavipervega kahasse suurt ringi. Poole ringi peal lähenes ta kodule hoopis teisest küljest.
Suhu jõudmata sulas jääpurikas peosoojuses. Vitsaraag meisterdas toredaid varesejalgu värskele lumele. Sünget taevast näha polnud ja suures usus ilusasse ilma põikas tüdruk metsaserva. Kahe keskmise pikkusega kuuse varjus asusid üksteise peal kolm hiiglaslikku autokummi. Juhid olid harjunud kasutama seda üksikut metsatukka prügi- ja pissipeatusena, mis teadagi kuigi ilus polnud. Loite oli aga avastanud siin hea onniehituse võimaluse. Suitsust võõbatud tumedad seinad olid juba püsti. Üksikud kuivanud heinakõrred turritasid seinte vahel ning võis haista kummilõhna. Sügisel mahtus tüdruk selle ringi keskele kägaras olekus lahedasti ära. Loite ootas nüüd oma külalist. Too püherdas natuke "maja" ääres hanges. Palitukäiste vahelt tungis sisse külm lumi ja pani randmed õhetama. Külaline kaapis seni, kuni vajus käpuli auku, pühkis enne maandumist jalgu ja oligi potsti tüdruku kõrval. Tühemikus polnud nüüd ruumi just laialt, aga eks häid lambaid mahu palju ühte lauta, nagu vanaema ikka ütles.
Päevavalgus langes “majja” tuhmi sõõrina otse pea kohalt. Lumekorpas kuuseladvad põrnitsesid ülalt ning pahandasid mehiselt. Üldiselt valitses aga hall hämarik. Maailm vestles Loitega vaid taeva kaudu. Ümbritsev must kummipind surus tüdrukusse kõik ringiuitavad mõtisklused. Kuulda polnud ainsatki häält peale nende tasaste sahinate ja krõbinate, mida ta ise liigutades tegi. Nad mõlemad, tema ja Pallipoiss, olid tasa ja tõsised, vaatasid endi ette mornilt, nagu olukord kõrbenud seinte vahel nõudis. Oma ettekujutustes olid nad merel, kus ennegi seilatud.
"Ehk jää kannab meid randa," lausus poiss ta kõrval.
"Rannad on kaugel," sõnas Loite kahtlevalt.
"Rannad on kaugel, kuid meie võime sattuda laevateele, meid võidakse märgata ja päästa," nentis Pallipoiss
"Kas nad ulatuvad meid nägema? Aga kui meil on õli, võime niisutada mütsi ja süüdata selle öösel," leidis Loite olukorrast väljapääsu.
"Teeme siis seda," oli poiss nõus.
Kummist “paat” oli kui sõbralik ja truu ratsahobune, kes viib ikka õnnelikult kohale või kui tõesti mitte, siis saavad kodusedki neid viimases hädas abistada.
Õõtsus meri, tihenes talvine hämarik. Aeg rullus üle unistaja. Järsku märkas ta, kuidas lõdises ja värises kogu keha. Ninaotsas oli juba külm tilk. Selles jää ja lume kalgis riigis suutis soojendada vaid ta enda hingeaur. Väljamõeldud sõber oli soe ainult ta oma südame kaudu. Füüsilise läheduse puudus pani teravalt tunnetama enda hädisust ilmataadi ees. Ununes sootuks hiljutine soov juurelda Jeesukese üle, proovida ette kujutada kujuteldamatut. Selle asemele sööstis kartus, ähmane tunnetus iseeneses kuidagi kaotsi minna.
Korraga tuli meelde, et on jõuluõhtu ja et ta on juba määratu aja kodust ära olnud. Äkki on isa vahepeal poest koju jõudnud? Vorstid on ahju pandud ja teda polegi! Kuusk ehitud ilma temata!
Loite tõttas koju nii kiiresti, kui jalad võtsid. Päevased askeldused olid tõesti lõpetatud. Metsakülaline keset tuba, nööriga laes kinni, et ei vajuks viltu, jälgis toimuvat pealt. Anu istus sängiserval ning püüdis pabernukkude tagavara üle lugeda, kuid jõudis ikka ja jälle kaheni. Ootusärevus pani ta ühe juurest teise juurde sööstma ning pärima: "Noh, mis siis saab?"
Anto lesis diivanil, vahtides suitsulaike laes. Ta oli just äsja viinud kartuli­koti esikusse ukse taha ootama. Tema arusaamised ilmaelust olid ses osas täis­kasvanute laadi. Aga kinke kotipõhjast lootis temagi.
Kaari istus laua juures, küünal ja taldrik sibulõuntega ees, ning ajas niidi otsa viimast paberrõngast. Puu ise neid enam ei vajanud, aga toa lagi ometi.
Vanaema soojendas oma alati külmetavaid jalgu soemüüri ääres. Äsja oli ta pannitäie verivorste ja jõuluprae ahjukuumusse lükanud.
Ema-isa olid kuskil, kuhu lapsed ei usaldanud nina toppida. Väikses magamistoas krabises miski, kriuksusid kapihinged. Läbi poolirvakil ukse oli sosistamist kuulda. Loite astus elutuppa ja kuulutas:
"Vajan vihmavett juuste pesemiseks!"
"So-oh," imestas vanaema, "ma usun, et lumevesi käib sama hästi. Harilik kaevuvesi on keskmises panges, juhul kui sellega lepid. Aga sa võid ju hangest tuua ja hiljem lumeveega loputada, kui see nii peab olema. Ära ainult põrandale loksuta."
Loite sättis vee tulele.
"Ma kavatsen peost puhaste juustega osa võtta,” teatas ta otsustavalt.
"Missugusest peost?" küsis Anu õhinal.
"Jõulupeost," vastas Loite. "Kas sina ei teagi, et me hakkame kohe pidutsema."
"Ah soo!" pahvatas Anu. "Teeme peo ja keset pidu kustub valgus ja kui see jälle süüdatakse, on toas üks vähem."
Loite seiras õde huviga.
"Täitsa vahva! Mõnikord sa lausa hämmastad," sõnas ta. "See pole sugugi paha. Ja siis kaome üksteise järel ning lõpuks on alles ainult kass, kes istub ja peseb end."
Anu võdistas õlgu seda salapärast pilti ette kujutades.
"Ma usun, et see taat ikka tuleb kingitustega," sosistas ta seepeale kähku.
"Vesi on soe!" hõikas vanaema köögist. "Mis kassist te seal räägite. Siin pole ühtegi kassi. Miitsu on vist laudas hiirejahil.”
"Kassi on kerge kutsuda," muigas Loite. Ta võttis kastruli tulelt ja kallas vee pesukaussi.
"Head peapesu!" soovis Anto kööki astudes. "Ja ära unusta endale soengut tegemast. Muuseas, Kaari ütles, et sina pead kööki kaunistama, sest sul on kõige rohkem maitset," sõnas ja läks vaheust jalaga kinni lükates oma teed.
Loite süda peksles ägedalt. Tal on “maitset”, oli vend öelnud. Milline ime­pärane sõna! Ta sosistas seda endale mitu korda.
Toiduvalmistamise jäljed olid köögist kadunud, mulin padades lõppenud. Laual lebasid nüüd mitmevärvilised paberribad ning mullused aastalõpu kaardid. Kõigest sellest tuli midagi kokku meisterdada. Enne töö juurde asumist silus Loite veel niisked juuksed raudkammiga ühtlaseks, ise kogu aeg tasakesi ümisedes, täiesti õigesti ja palju osavamalt kui keegi arvata oskas.







Jõuluõhtu


Anu arvas lõpuks teadvat, mis on jõulud. See on millegi ootus. Ja tingimata peab olema kuuse ja küünalde lõhn. Ning kindlasti peab paigal püsima, peab püüdma olla hea. Samas tundis ta, kuis muutub kurjaks.
"Ei ole ju millegi peale kuri olla. Ma pole kunagi vihane,” veenis ta iseennast, aga ometi miski tõusis ja voolas tast üle nagu kosk.
Laps vilksas vaadata Kaarit. Seal ta istus, rahu ise. Istus, harutas sassiläinud kuusekarda lahti ning teadis kõike paremini kui teised. Kõik, mis õde ütles, kõlas hästi ja õigesti ning … seejärel ei mõistnud keegi, mida ta silmas oli pidanud. Ometi häbeneti minna ja küsida. Ta ei vastanudki alati, asetas asju ühest käest teise, näris küüsi või tegi asja teise tuppa.
"Miks nad teda küll imetlevad?" mõtles väike. "On muidugi väga uhke see ülikool. Võib-olla nad imetlevad teda sellepärast, et ta käib oma rada, on endasse tõmbunud ja nii tõsine. Kui ollakse suur, tekitab see aukartust. Küllap on viga selles, et me liiga pisikesed oleme. Väike peab ootama, mil sobib tõsiseks hakata.”
Köögis istus Loite kahvatus valguses ja põimis vanikuid.
"Kas sul on salm juba selge?"
"Ma ei oska midagi," vastas Anu poolnutuselt.
"Tule siia," kutsus Loite, "sind on vaja kammida.” Ta hakkas õe siilipead läbi sugema.
"Kui sa end mõne korra päevas kammiksid, poleks asi nii hull. Nii et sa ei oska midagi? Ära ainult sellepärast laua alla roni."
Anu seisis vagusi. Talle meeldis, kui kammiti.
"Loite," porises ta häbelikult, "kuhu sa läheksid, kui oleksid suur ja tige loom?"
Loite vastas otsekohe: "Sinna inetusse metsatukka, kus on palju prügi. Sinna ma lähen, kui olen kuri või kurb."
Ta kammis ja kammis, kuni väike õde küsis:
"Aga kuhu mina peaksin minema?"
"Kui kurjaks saad, võid minna kummirõnga sisse. Kui oled tusane või tige, mine sinna. Seal saad rahus end koguda. Ja isa-ema samuti.”
Anu astus sammu tagasi ja hüüdis nördinult: "Pole tõsi! Nad pole kunagi tigedad. Ainult mina olen!"
"Seisa rahulikult, kuidas ma sind kammida saan, kui sa sedasi hüppad! Ja ma ütlen sulle, et nii ema, isa kui vanaema, isegi Kaari on mõnikord vihane. Tule siia!"
"Ei tule,” hüüdis väike õde, "isa pole kunagi säärane! Ta on kogu aeg ühesugune." Tüdruk rebis elutoa ukse lahti ning lõi selle enda järel pauguga kinni. Loite narris teda! Emast ja isast ei tahtnud ta midagi halba kuulda.
Loite riputas üles oma viimase vaniku, sinise. Siis astus ta sammukese tahapoole ja vaatles kööki. Pärast värvilisi ribasid oli tahmunud köögisein veidi parema väljanägemisega igal juhul. Hästi kunstiliselt kaunistatud. Aga pidulikku õhtusööki söövad nad küünlavalguses ja loomulikult suure laua ääres.
Ema istus naerul näoga tagatoas ja jälgis läbi ukse köögi-ilu.
"Oled kenasti toime tulnud,” kiitis ta kööki astudes ja tegi paberilu peale suured silmad, justkui märkaks seda alles nüüd.
Salme asetas praetaldrikud köögilauale virna. Loite sidus nimesilte kuuseoksakeste külge, et neid hiljem igaühe taldriku kõrvale seada. Ta laup oli pisikestes mõttekortsudes ja võis näha, et ta oli salaja kulme värvinud. Soengusse ei olnud käega vajutatud lokilaineid kahjuks jäänud – juuksed olid selleks liig kangekaelsed, sarnased endi perenaisele. Keegi ei roninud tapeedi taga, keegi ei krabistanud piki seinaäärt. Ka laut mäletses vaikuses. Ainsad, mis harilikult nii häälekas majas häält tegid, olid vana seinakell ja nõud.
Loitel polnud nüüd mahti igasugu mutukate kuulamiseks. Tarvis oli oma etteasteks valmistuda.
"Varjumäng "Perepuu" tuleb põnev," mõtles tüdruk. "See vallutab nad täielikult!"
Ta pani papitüki köögilauale ja hakkas joonistama. Pilt pidi kujutama õunapuud nelja olevusega okstel istumas. Need olid nemad neljakesi. Kaks suurt, üks pisem ja üks õige tilluke. See pisem, aga mitte tilluke, oli puult kukkumas, aga jõudis siis õnnelikult uuesti oksale tagasi. Keeleotsake oli Loitel püüdlikkusest hammaste vahel ning vasak käsi pitsitas pliiatsijuppi. Valmis saanud, lõikas ta kujud välja ja kinnitas luuavarre otsa. Varre koos oma kunstitööga tõstis lävepaku najale, et sisseminejad näha võiksid.
Salme läitis petrooleumilambi. Küünlaid ei saanud enne õiget aega ära põleda lasta. Pime oli käes ning jõulusära otsis teed. Kelle peresse õige tagasihoidlikult, kelleni veidi rikkalikumalt. Paksud kardinad peitsid kuuseuhkuse toaseinte varju, et võõras silm maanteelt ei juhtuks nägema ega kõrv kuulma.
Kõigi hinged olid ootusärevuses. Lamp heitis seintele nõiduslikku valgust. Veidi aja möödudes olid küünlad puul süüdatud: rohelised, punased ja valged. Need peegeldusid mahedasti laelt, luues elevantpilvi ja tiigreid. Pereliikmed lähenesid üksteist õhutades pidulikult kaetud lauale ja istusid. Ainult Elmar seisis oma tooli taga püsti.
"See on kodune õhtu perekonna vaimus. Ma palun luba alustada seda pühaliku lauluga," sõnas ta murduval häälel ja oleks peaaegu nutma puhkenud.
"Austada," kuulis vanaema. "Kui kena! Just niiviisi tehti minu noorusajal.”
Vaikselt alustati laulu:
"Püha öö, õnnistud öö ...”
Tänulikkus valitses maad.
"Üks silmapilk," sõnas ema, kui laul lõppes. Temal oli olnud lauldes kõige kõlavam hääl. "Püsige nüüd pool minutit vaikselt sügavas lugupidamises selle õhtu vastu. Siis asume verivorstide kallale."
Sel ajal kui pere õhtut vaikusega austas, kostis kusagilt väljast trepi ja vööruse poolt nõrk heli, nagu kobaks keegi käsikaudu mööda majaseina. Kaari heitis kiire pilgu ukse poole. See oli suletud. Ta kohtas Anto silmi. Mõlemad pilgutasid teineteisele vandeseltslaslikult. Ei öeldud seejuures midagi.
"Tervist," lausus Elmar pidulikult. “Ilusa olemise terviseks!”
Täiskasvanud tõstsid klaasid. Need olid kõige väiksemad ja peenemad jalaga klaasid, keerumuster ümber ääre. Lapsed rüüpasid oma jõhvikamahla­klaasid samuti kärmesti tühjaks.
"Ja nüüd,” kõlas ema suust, "mida siis lapsed ka oskavad. Anu?”
"Aga mis kinkidest saab? Ma ei ole nõus ilma …" Anu tegi kulbinäo pähe.
“Ennist olid ju mingid hääled maja ligi,” arvas isa.
"Ma lähen vaatan," sõnasid vanemad õde-venda kui ühest suust.
Ukse taga seisis pika sassis habemega taat, kasukas pahupidi seljas. Lumi oli kogu valgeks värvinud. Mees trampis jalgu vastu matti puhtaks kindla sooviga sisse astuda.
Loite ja Anto ei julgenud võõrale isegi tere öelda, tegid kiiresti, et elutuppa tagasi said. Taat, küllap ta ikka kauaoodatu oli, astus külma käest kööki ja sealt otsustaval sammul pererahvale lähemale. Ema kargas liigagi abivalmilt püsti ja ulatas talle pere tugitooli. Läkiläkit peast võtmata taat istus, aga kahjuks mitte valguse kätte, vaid ahju varju. Paistis teine veidi kohmetu olekuga. Heitis kaasas­oleva koti põrandale, vööle jäi aga vitsakimp.
Anu ei osanud taadist esiteks kohe midagi arvata, kuid teistel, kaasa arvatud Loite, oli pisike aimdus olemas.
"Lahke pererahvas ... Tulen väga kaugelt põhjamaalt," keris habemik jutulõnga pikkamööda, nagu üks õige jõuluvana tegema peabki. Nüüd, rahulikumas olukorras, võis selgesti seletada mehe takuseid juukseid ja habet ning sellest läbikumavat vurrude tumedustki. Lumesulamisjälg viltide ümber laienes iga hetkega.
Anu tuhises kiirelt üle toa otse vanataadi ette ja veel enne, kui oli jõudnud äsja suhu pistetud esimese pala alla neelata, asus vuristama, mis tal just nüüdsama pähe oli karanud:
"Meie kiisul kriimud silmad, mul on pisi jänkuke, mats oli aus saunamees ja ta saun oli ka paksu metsa sees. Jänku on mul laua all peidus, lumised käpad ja kõrvad on tal ka ..."
Siin ta peatus, sest kogu seltskond pugistas koledal kombel naeru. Anukese lõug värises juba luuletuse lugemise ajal, nüüd seda enam. Pika takuse habemega taat silitas aga lapsel rahustavalt pead ning hakkas kartulikotis sorima. Anule ulatati piklik pakk, küllap kõige suurem. Kui ta selle lahti harutas – seda tegi ta õige osavalt ja otse meeleheitliku kiirusega – ilmus lagedale nuku lokiline pea. Lapse rõõmul ei olnud otsa ega äärt.
Anto, kes järgmisena ette astus, avas käeulatusse sattunud raamatu kusagilt lõpupoolelt. Ta luges üsna madala häälega, pikkade sõnade ees pausi pidades:
"Sel päeval, kui ta mind Sanora kõrbe anorgaaniliste olenditega kohtuma viis, viibisin ma normaalses hingeseisundis. Kuidagi siiski teadsin, et mul tuleb teha midagi niisugust, mis jääb väljapoole usutava piire. Kõrbes ei sadanud kordagi vihma. Punakas pinnas oli veel märg, ja kui ma kõndisin, kleepus pori mu kingataldade külge. Pidin astuma kividele, et raskeid porikamakaid lahti kiskuda. Mõne hetkega õnnestus mul silme ette manada täiuslik pilt anorgaanilistest olenditest – täpselt samasugune nagu mu unenägudes. Mind ei üllatanud sugugi, et ma sellega nii lihtsalt hakkama sain. Häda oli aga selles, et ma ei suutnud kuidagi don Juanile märku anda. Vaatamata oma meeleheitlikele pingutustele ei suutnud ma ühtegi sõna kuuldavale tuua ega isegi silmi avada. Ometi olin täiesti ärkvel.
Korraga nägin enda ees kaht tumedat kuju, mis sarnanesid peenikeste puutüvedega. Jäin ammuli sui neid vahtima.
"Mine kraba üks neist kinni!" Liikusin mehaaniliselt kahe kuju suunas, endal süda kloppimas, nagu tahaks rinnust välja karata. Krahmasin parempoolsest kinni. Tundsin midagi elektrilöögi sarnast ja oleksin tolle tumeda kuju peaaegu lahti lasknud. Otsekui kusagilt kaugelt jõudis minuni don Juani hääl: "Kui sa seda teed, oled omadega läbi."
Klammerdusin pöörleva ja viskleva kuju külge. See ei sarnanenud mitte suure looma rabelemisega, vaid meenutas pigem midagi väga kohevat ja kerget, milles peitub võimas elektrilaeng. Niimoodi pöörlesime ja veeresime me kanjoni liivasel põhjal tükk aega. Mind tabas üks veider elektrilaeng teise järel. Veider sellepärast, et aegamööda hakkasin ma aduma, et see energia on täiesti erinev mulle igapäevaselt tuttavast elektrilaengust. Kui need löögid mu keha tabasid, tundsin ma iseäralikku kõditavat kihelust. Röökisin ja mörisesin nagu metsloom, mitte valu pärast, vaid mingist kummalisest vihast."
Anto lõpetas kõige põnevamal kohal. Jõuluvana oli kuulanud väga tähelepanekult.
"Mis see viimane oli?" küsis Amalie, kes oli kõik see aeg istunud, käsi kõrva taga. Tema kõrvadel ei olnud midagi viga, niikaua kui ta teadis, mida talle räägitakse. Ja seda teadis ta peaaegu alati. Kuuldud lugu oli aga eriskummaline.
"Elektrilaeng," vastas Anto üpris valjult.
“Ära karju, ega ma kurt ole!" porises vanaema. "Ja mida see peab tähendama?"
"See on löök, mida võib õhust saada," teatas Anto tähtsalt.
"Ahaa, siis ma saan aru.”
Anto esinemine oli kestnud oodatust pikemalt. Jõuluvana ulatas kiiresti talle pruuni paberisse keeratud paki.
"Loite,” hüüdis ema, “sinu kord!"
Loite läks toa keskele väga iseteadva näoga. Oli näha, et juuksepesu oli õnnestunud. Salgud lehvisid valge linana ümber õhevil näo. Ta noogutas kiirelt Antole ja too hakkas mängima. Suupill kiunatas esiteks ja asus siis melanhoolset viisi veeretama. Tüdruk tõstis käed salliga pea kohale ja keerutas end väikeste, veidi ebakindlate sammukestega. Märkamatult kasvas muusika meloodiaks, mis kõlas aina lõbusamate trilleritega. Loite tantsis üha kiiremini, nüüd oli kogu tuba täis muusikat ja lendlemist. Ta lühike kuldjuus oli kui kiirtes päike. Küll oli ilus ja lõbus! Pere tümpsutas taktis jalgu ja laulis “trallallaa". Jõuluvanagi lõi kasukahõlmu kõrgemale tõstes jalaga agaralt vastu puupõrandat. Laup leemendas ahjusoojast. Loite raputas kingad jala otsast ja heitis salli õlgadelt. Kuusk kiikus ohtlikult. Anto lõpetas mängimise valju hõikega: "Stopp!" Kõik plaksutasid käsi. Karjuti braavo, braavo, bravissimo! ning Loite naeris uhkusest. Jõuluvana sõnas siiralt imetledes:
"Tõesti suur suur tänu. Kohe kuum hakkas," ja ulatas Loitele väikese nelinurkse pakikese.
Äkitselt tõusis Elmar püsti, koputas kahvliga lauale ja ütles:
"Me oleme end väga halvasti ülal pidanud. Alustasime, ilma et jõuluvana oleks mantlit seljast võtnud, raasu süüa saanud. Te olete liiga ebaviisakad, ei tea midagi külalislahkusest. Ja mis on üks salm või tants hea prae kõrval! Aga eks igaüks taha näidata parimat, mis tal on. Ma näitan ka. Siin on meie pere parim seapraad ahjukartulite ja hapukapsastega. Seesamune siga ..." Elmar pidas pisikese pausi, vilksates tüdrukute poole vaadata, “… sai ikka vaeva nähtud ja kõvasti pingutatud ka teise kasvatamisega.”
Sel ajal kui Elmar kõneles, asus Salme tegutsema. Ta liikus ühe juurest teise juurde, pakkudes juba jahtuvaid vorstirõngaid. Jõuluvana takune habe segas söömist. Salme kohendas seda ja toppis tekkinud avausest hapukapsaid sisse. Mees sõi ja jõi, higi aga aina tilkus ja tilkus.
"Oo, ma palun vabandust," Salme häälest kostis meelitus, "aga need vorstid on veel soojad, parem oleks võtta nüüd kui hiljem. Kingikott võib natuke oodata."
"Mhmm," kostis hoogsalt matsutava vanataadi suust. Näha, et oli teine kaua nälginud.
“Ega sealt jää ja lume riigist tulek pole naljaasi. Kes teel süüa pakkuda saakski, tühi väli ümberringi," mõtles Anu.
"Nii, ja nüüd lööme kokku ka!" Elmari põsed õhetasid äraandlikult. Temal oli muidugi omatehtud õunavein klaasis.
"Me ei hakka end enam tutvustamisega vaevama," lausus pereisa pehme keelega. "Sa unustad niikuinii ära, mis nimed kuskil olid. Kes jõuaks sinu ameti puhul kõiki meeles pidadagi."
Ta sirutas oma klaasi jõuluvana poole. Klaasid kõlisesid kokku.
"Mis ta, kas ...?" sosistas Loite vennale. Anto toksas jalaga, et ta vait jääks. Tema oli juba tüki aja eest taibanud.
"Lapsed, te võite ka kokku lüüa,” arvas ema. Morsiklaaside varju pugedes sammusid lapsed üle toa jõuluvana ette ja tegid aupakliku kummarduse.
"Me hüüame talle hurraa!” hõiskas Elmar, saanud omaenda häälekõlast ja veinist innustust.
"Üks, kaks, kolm, hurraa!"
Jõuluvana oli märgatavalt liigutatud. Pühkis vuntse, mis koledal kombel meenutasid onu Hillari omi. Nüüd nihutas ta end toolil ning ütles siis korraga päris onu kombel:
"Ma tahaksin mustkunsti ka näha. Kas leidub kedagi, kes mu mütsist küüliku välja tõmbaks?" Ka temale oli midagi pähe hakanud – emb-kumb kas kuumus või õunavein.
"Ma tean, mis nüüd teha,” kiirustas Loite ütlema. “Tuleb üks mäng."
Anu täiendas:
"Ma tean ka. Tuleb üks hirmus mäng: mõni meist läheb toast välja ja süüakse ära ja siis läheb järgmine ja süüakse ka ära."
"Võih, laps, jõuluõhtul nii kole lugu!" mühatas Amalie, kes kõike toimunut vaid maheda muigega jälginud oli.
"See on varjumäng," sõnas Loite kõigutamatult. "Kaari, aita palun hoida. Algab etendus “Perepuu,”" teadustas ta uhkelt.
Lina oli varakult kahe tooli vahele seatud. Loite pani ühe küünla lina taha lüpsipingile ja kustutas toas ringi käies üksteise järel kõik tuled.
"Ja kui tuli uuesti süüdati, oli viimnegi nahka pistetud," sosistas Anu vanaema süles, tundes hirmu ja lõbu korraga. Isa tegi “tss". Loite ja Kaari kadusid lina taha. Selle taga helendas suure ja valgena kuu. Kogu seltskond vakatas. Nõrgalt nagu sosistades hakkas Anto suupill häälitsema. Vari lendas üle valguse. Ühe kogu peas olid näha käharad lokid.
"See on Loite, täpselt selline ta pisikesena välja nägi!"
Puu oksad kõikusid vaikselt üle pilvemere. Mitte kunagi polnud ükski oks kandnud korraga nelja ja nii juhtuski, et see murdus. Krõksti! ja seejärel potsti! kukkus krussis keskmine maha, aga lendas sealsamas tagasi puu otsa. Kõik kujud paistsid end liigutavat. Õed ja vend tundsid üksteist ära. Oli küllalt aega jälgida viimast kui pisiasja. Kogu aeg puhus Anto suupilli nii õrnalt, et keegi ei pannud seda enne tähele, kui muusika lakkas. Pere võsud olid jälle neljakesi perepuul kasvamas. Eesriie lasti alla.
Kaari süütas puul uuesti küünlad, igaühe nimele ühe. Laual oli kellegi agar käsi küünla juba süüdanud. Ruumis läks heledaks, heledaks. Jõuluharras meeleolu lehvis pereliikmete kohal. Oli selles nüüd varjumäng süüdi …? Uuesti võeti laul üles. Salme oskas laulda neist kõigist kõige paremini.
"Neil karjastel väljal ..."
Loitel avanes sel rahulikul hetkel võimalus oma pakk avada. Tuli välja raamat, õieti laulik. Siidine kaas läigatas ning laululind avas noka. See oli oodatud kingitus.
"Noh, mis sulle ka toodi?" Elmar vaatas kavalalt Salme suunas.
"Pott, kommi kuhjaga täis, tõsta või kulbiga. Näh, kulp ka siin teises pakis,” sõnas ema veidi pilklikul toonil. Küllap oleks meeldinud kööginõude asemel kas või siidirätti saada.
Lauldi veel mitu laulu. Loite püüdis järge ajada oma uhiuuest laulikust, ainult noodid polnud sugugi tähtede moodi.
Küünlad kuusel olid kustunud, ka Loite oma. Toas muutus otsekohe hämaraks. Iga perehing tundis, et jõuluõhtu lõpp on lähedal. Jõuluvana niheles juba. Tema osatäitmine oli seks puhuks läbi. Toolijalg kriipis põrandat ja midagi kukkus laua peal kummuli: valge küünlamast potsatas otse keset sööke. Kõik tõusid ses valitsevas pimeduses ja põrkasid üksteise vastu. Keegi komistas millegi otsa. Suur segadus kaikus puhvetkapist klaaside klirinal vastu. Lõpuks leiti tuletikud ja ähmane leek hakkas taas oma rahutuid varje heitma.
"Kõik peab ikka nii äkitselt lõppema," kahetses vanaema.
Keegi ei olnud märganud, millal külaline uksest välja astus. Kaugelt kostis auto käivitamismüra ...
Lumesadu oli lakanud. Hõreda pilverünka tagant piilus lahmakas kuu, naeratades kavalalt seesolijate poole.


Vana aasta lõpp


Päevad olid lühikesed ja ilmad külmad. Sageli sadas. Vaid ühe hetke oli Aluvalla kohal näha päikest ning raagus puud heitsid maa peale varje. Seejärel tuli jälle pimedus. Nad ei näinud kunagi päikeseloojangut, sest mets varjas läänekaare, aga nad nägid ümberringi kasvavate puude kohal kollast õhtutaevast ja puude teravaid kontuure. Nad elasid nagu kaevu põhjas. Lastegi elu kulges seal oma kindlat rada. Anul oli väga raske ilma vanaema igaõhtuse jutustamiseta magama jääda: piiblilugude kuulamine kujunes harjumuseks. Loite aga muudkui luges ja luges oma aabitsat. See läks tal juba sujuvalt, ehkki lood ise olid mõnikord imelikud …

Sel tähtsal aastalõpupäeval sadas kogu valge aja ning ilm muutus veelgi külmemaks. Valge maapind, aasta lahkumine, puhtaks pestud maja – kõik see jättis päevale oma mõtliku jälje. Elmar seisis Alma puu ees. Ta oli armastanud oma ema üle kõige maailmas. Nüüd armastas ta seda puud, mis kasvas tugeva, mitmeharulise ja jämedana otse maja nurga juures, kandes igal aastal haruldaselt suuri punapõskseid ubinaid. Mees nagu andnuks juurtele, tüvele ja tulevastele lehtedele teada, et järjekordne aasta on möödumas.
Loomad laudas said korralikud heinasületäied ette: Anto täitis ülesannet hoolikalt. Talle polnudki see kohustus vastumeelne. Oli koolivaheaeg ja väike töö heaks vahelduseks koolitükkidega võrreldes.
Tüdrukutel olid peas endi ehtimise mõtted. Salapärane pööning kutsus jälle. Seal ämblikuvõrkude vahel oli ju peidus minevik, eelmiste põlvkondade elu ning vanad pildiraamatud. Hiired pidasid pidu saepurupõrandal, järasid õunu ning piiksusid rõõmust. Loitele meeldis koledal kombel hämarikus veidi end daamina tunda. Ta võttis taskulambi – kui vajutada selle käepidet, kostis muhe “võrr-võrr-võrr” – ja kutsus Anu kaasa. Lapsed sammusid vaikselt läbi lauda. Maasu piidles mäletsuste vaheajal rahustavalt nende poole ega hakanud ammuma. Uku pruuskas tervituseks. Küünis seisid heinavirnad raskelt omal kohal ning katuselaastude vahelt paistis veidi heledamat õhtutaevast.
Hoolikalt laudalae auke vältides roomasid lapsed üle ohtliku ala. Toa­pealsele kostis ema ja vanaema hääli. Arutasid tõenäoliselt, mida õhtusöögiks lauale panna. Viimane päev sellest aastast nõudis korralikku ärasaatmist. Jõuludest oli järel veel vaid hapukapsaid ja tooreid vorstirõngaid.
Laste väikesed jalad püüdsid nüüd nii vähe kära teha kui võimalik, ometi krääksusid pööningulauad igast kehakallutusestki. Tolmusest pimedusest tõusis imelikku lõhna – see oli õlgede, pehkinud puu ja õunte magus lõhn. Loite pani taskulambi tolmunud kastiservale. Valgussõõri jäi koide puretud kummut kolme raske sahtliga. Õhinal asusid õeksed nende sisu uurima. Esimene ei sisaldanud midagi peale päevinäinud vatiteki ja ema leeripildi sinakashallis raamis, teise sahtli elu oli aga hoopis rikkalikum. Esmalt siidsukad, rinnahoidjad ja muu pudi-padi ning terve hulk kleite, aga isegi kõrgete kontsadega kingad uhkeldasid siin kleitide all. Peale nende seisis Loite käeulatuses ja täies meelevallas suur hulk salapäraseid asju: Vabadussõjaaegsed vanaonu Johannese kolonelimõõgad, ema leerikleit ja raamatud, palju vanu raamatuid mitmes keeles. Lapsed teadsid, et neist asjust ei tohtinud ühelegi hingele iitsatada.
Tüdrukud asusid aega raiskamata “tualette” selga toppima. Siidsukkadest, mis sest et augulised, sai punuda toreda juuksepalmiku ja siis ka pähe proovida. Nii uhkete punupatsidega, otse muinasjuttude lehekülgedelt, võis tunda end imeliselt, hoopis vanemana. Anu ajas ema roosatripilist sukahoidjat kasuka peale. Selle korralikuks selgapanekuks oli pööningul liiga külm. Leerikleidi valge siid ei lubanud end puudutada, aga kirjud sitsikleidid lausa kisendasid: "Võta mind!"



Hiljem:



Ta armastas oma halli kalliskivi, armastas selle pärast et see oli olnud hall ja ometi sädeles. Kogu tema austus ja kogu tema kiindumus järgnevate aastate jooksul olid seotud ja tulenesid sellest paigast, sellest lakast ärklivalguses ja sellest tagatoast kus perelaud ning perejutud. Kõik tema kalduvused olid seotud maa ja loodusega ning nii pidi see olema alati ega saanud kunagi olla teisiti.
Matusepäev Tartus oli jahe ja tuuline. Loite oli seisnud surnuaias kaua aega, vaadates lõputut   halli pilvejada taevas ning inimesi vihma käes. Märkamatult oli möödunud pea pool sajandit. Ometi oli kõik sama. Temagi oli seda... Ta oli osake hallist kalliskivist, sõltumatu, iseseisev ja tänulik osa.
Ta vanemad puhkasid kõrvuti väikesel rängast tööst väljateenitud maalapil. Kõrvuti ka siin viimsel, nagu kunagi ta lapsepõlves.
Ta seisis. Tuul lehvitas  salli ja mantlisiilu, piisku langes näole segunedes pisaratega. Need kaks olid töötanud ta heaks seitsekümmend viis aastat. Nad hoolitsesid ta eest kui ta oli rinnalaps, hoolitsesid siis kui ta oli tundnud Pallipoissi. Ta pööras märja näo tuulde ja sirutas hetkeks käed välja, justkui selleks, et end koguda või et õnnistada sealset maad, nende eluandjate vaevasid ja nende pesalohku. Aga võib olla ka selleks, et aeglustada ümbritseva maailma käiku, mis ei paistnud hoolivat ei vanadest ega noortest, rikastest ega vaestest, tõmmudest ega kahvatutest, meestest ega naistest. Ei nende võitlustest, ega rõõmudest.
Miski aga jäi. Sellel nimetul miskil oli ometi nimi: kodu





Laulev kodumaastik



Ees on tuhandeid silmi
justkui näeksin neid ilmsi
keset laiu lagendikke
lume sügavaid pagendikke

Looduse võitmatu lumm
metsade mattev summ
sellel üksikul laiul
mu kodutare varjul

Tuulte sasitud peenrail

tormide pahinail keerlevail
puulatvade haaravas süles
kerkib muinasjutt üles

Tahaks laulda ja hõisata
näha tunda ning helada
nendel maailma voortel
kõike tajuda justnagu noorelt


Las Vegas – Tallinn 2000






Sisukord

Laste maailm...........................................................................6

Kirgas talvehommik..............................................................11

Pere lõunasöök......................................................................19

Ootus.....................................................................................23

Saunaskäik............................................................................28

Seatapp..................................................................................35

Onu Hillar.............................................................................41

Õhtu hakul.............................................................................47

Anu........................................................................................53

Jõulude ettevalmistusõhin.....................................................56

Jõuluõhtu...............................................................................66

Vana aasta lõpp.....................................................................77

Laulev kodumaastik..............................................................80